Разбор полётов: Põhja-Korea ja Habarovsk

Kahel pool Hiinat - oleks selle saate õige pealkiri.

Lõuna pool Hiinat on Põhja-Korea. See riik ületab uudisekünnist tavaliselt üsna ebameeldivate tegudega. Seekord pole erand - lõhati tuumapomm. Seekord kül maa all, aga samal ajal lasti lendu ka rakette ning teatati, et rahuleping Lõuna-Koreaga pole ka enam siduv. Ehk siis ähvardati kõige koledama sõjaga, mida seni inimkond teab - tuumasõjaga.



Kas see tõesti aga on sõjaline ähvardus? Tuumarelva pole peame tema esmakordset rakendamist enam kordagi kasutatud kui puht-sõjalist instrumenti. Enamasti kannab selle omamine sõjalis-poliitilist iseloomu või puhtalt poliitilist. Ehk siis selle ähvardusel pressida endale välja ... kasvõi süüa.



Põhja pool Hiinat toimus teine põnevapoolne sündmus. Venemaa vedas EL esindajad Hiina piiri lähedale Habarovskisse. See oli omamoodi väiklane, aga vahva näidisesinemine - et näe, kui suur mul on ... riik, ma pean silmas. Ja et kui lähedal me oleme Hiinale, kui vaja. Ning kui kaugel Euroopast, kui tahame.

Õnneks ei oodanud keegi sellest kohtumisest midagi erilist, sestap pole ka suuremat pettumust.




Selle hooaja eelviimases saates stuudios ikka KT ja HT ja EG :) Kes tahab, kuulab siit (alates 5.minutist).

Medvedevi entsüklopeedia

Jah, on selline raamat. Mitte Venemaa Föderatsiooni presidendile Dmitri Medvedevile kuuluv entsüklopeedia, vaid entsüklopeedia temast. Meiesuguses, võimu millekski pisut kaugeks ja võõraks pidavas ühiskonnas võib sellist nähtust, kui võimukandjale juba elueal mälestusmärke püstitatakse ja temast raamatuid kirjutatakse, see ju pisut imelik näida. Kuid mitte mujal, seda enam presidentaalsetes riikides.

Raamatu autoriks – või õigemini entsüklopeedia koostajaks – on Nikolai Zenkovitš. Selle mehe nimi ei peaks olema päris võõras Venemaa teema vastu huvi tundjatele. On ta ju treinud kuhjade viisi sarnaseid teatmeteoseid, millest osad eestistatudki. „Atentaadid ja lavastused Leninist Jeltsinini“, „Marssalid ja peasekretärid“, „Möödunud sajandi saladused“ – juba ainuüksi need pealkirjad annavad aimu, mis sorti kirjandusega see mees endale leiba ja tuntust teenib.

Kindel äriidee
Neid, kes tunnevad huvi oluliste isikute vastu, leidub alati. Saladused köidavad veelgi enam. Teatmeteosed – see on üsna kindla peale minek. Pannes need kolm asja kokku, pole ka imestada, miks autori sulest ilmub ridamisi raamatuid, mh „Kõige salajasemad sugulased“, „Rahvuslik poliitika: loojad ja täideviijad“ jne. Menuraamatuks osutus tema eelmise Venemaa presidendi kohta käiv samasugune teatmeteos „Putini entsüklopeedia. Perekond. Meeskond. Oponendi. Järeltulijad“ – tõsi küll, need ja paljud muud on veel eestistamata.

Kuid mitte autorist ja tema edukast ärinišist pole juttu. Medvedevi entsüklopeedia sisaldab enam kui 500 leheküljel üle 300 isikunime, kes siis autori nägemuse järgi on olulised, kirjeldamaks Medvedevi tausta või ümbrust. Loomulikult on siin ära toodud kõikvõimalikud tema olulised sugulased, alates vaar-vanaisast ja lõpetades pojaga. Lisaks sellele ka oluline osa Venemaa praegusest ja endisest eliidist.

Üks huvitavamaid momente entsüklopeedia juures on valik nendest inimestest, kelle kohta on Tema Ise ehk president Medvedev midagi suvatsenud arvata. Nendest inimestest ja arvamustest saab soovi korral kokku panna teatud psühholoogilise profiili. Omaette küsimus on, kas see profiil ikka peegeldab Medvedevi tõelist olemust või ainult sobib selle pildiga, mis paistma peab.

Presidendi arvamus
Nii ehk teisiti, kiidetakse nt Pjotr Stolõpinit. Medvedev olla selle 20.saj alguse vene liberaalse reformaatori kohta öelnud, et tema reformid on eeskujuks Venemaa praeguste rahvuslike projektide elluviimisel. Margareth Thatcherit (liberaalse majanduse võrdkuju paljude silmis) olla ta aga nimetanud „riigitegelaseks, kes kutsuvad esile austust ning kelle teod on äärmiselt olulised“.

Loomulikult enamiku raamatus äratoodute kohta pole Medvedevi hinnangut lisatud. Sest no mida sa ikka lisad nt pressisekretäri Timakova või nõunik Trinoga kohta. Või mida sa julged öelda nt Boriss Jeltsini või veel hullem Vladimir Putini kohta.

Mis meile võiks huvi pakkuda, on kirje Toomas Hendrik Ilvese kohta. Kaheleheküljeline „toimik“ on neutraalne ja asjalik. Tõsi küll, ebaproportsionaalne osa selles kirjes kulub pronkssõduri teemale, aga eks seetõttu Eesti president üldse koha leidiski Venemaa presidendi teemalises entsüklopeedias.

Omamoodi veelgi põnevam näib aga see, et keda ei mainita. Siit võiks teha vägagi kaugeleulatuvaid järeldusi. Olgu öeldud vaid kaks nime, keda meie inforuumis Venemaast rääkides oluliseks peetakse mainida ning kelle nime värskes entsüklopeedias ei leia. Anna Politkovskaja ja Mihail Hodorkovski. Aga no ega siis iga nimi ei pea kah ühtede kaante vahele mahtuma. Pealegi – pole need nimed ju Medvedevi süsteemi osa.

Aga nii ehk teisiti – vahva on tõdeda, et teatmekirjandus pole surnud. Medvedevi entsüklopeedia on olemas. Nüüd ka minul. See, et enamiku riigijuhtide nimelisi teatmeteoseid ei kirjutata, ei muuda midagi.

Karmo Tüür
26.05.2009

Venemaa võitleb ajaloo võltsijatega

„Misasja te kogu aeg jaurate ajaloo ümber. Jätkem ajalugu ajaloolastele! Lõpetage minevikus elamine, vaadakem parem tulevikku!“ Sellelaadseid soovitusi pudiseb alatihti, kui jutuks tuleb Eesti-Vene suhete ajalooline taust. Ning tavaliselt on soovitaja näol kergelt väsinud kasvataja piinatud naeratus, justkui õpetades sajandat korda lapsele, et „ära torgi elektrijuhtmeid!“

Nojah, mis siis ikka, pole ju paha soovitus. Kui poleks mõnda aga. Viimane „aga“ lisandus sellesse ritta mõni päev tagasi, kui Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev allkirjastas järjekordse ukaasi, mis räägib ühe komisjoni loomisest. Selle nimetuse otsetõlge tuleks üsna kohmakas, kuid mõte on järgmine. Luuakse presidendi juures tegutsev komisjon, mis peab võitlema Venemaa huve kahjustavate ajaloovõltsimiste vastu.

Üks rahvatarkus ütleb, et kui tahad mingi asja lahendamist võimalikult edasi lükata, siis moodusta selleks komisjon. Kuid antud juhul peaks see tarkus paika, kui komisjoni moodustamise ülesanne oleks antud mingile kolmanda järgu ametnikule, kes oleks peale aastast punnimist asja vaikselt liiva jooksutanud.

Mõjukas komisjon
Kuid seekord näikse asi olevat pisut teistmoodi. Ukaas ise räägib sellest, et ajaloovõltsimise-komisjon ... vabandust, ajaloo võltsimise vastane komisjon peab andma presidendile soovitusi, kuidas edukalt vastu seista katsetele ajaloo moonutamise kaudu Venemaa huve kahjustada.

Sellest üldsõnalisest ülesandest huvitavam on aga komisjoni koosseis. 28 määratud liiget on kõik äärmiselt huvitavad ja olulised, olgu siis oma nime, senise tegevuse või ametkondliku kuuluvuse järgi. Kõige põnevam näib just see viimane.

Mis on iseloomulik, et kogu seltskonnast ainult kolm kuuluvad nö professionaalsete ajaloolaste hulka – need on erinevate ajalooinstituutide ja fondide juhatajad. Neli komisjonääri kuuluvad nö ühiskonna esindajate hulka (parlament ja ühiskondlik koda), üksteist erinevate ministeeriumite ja ametite tippjuhtkonda.

Kuus inimest on presidendi administratsiooni liikmed, kusjuures komisjoni esimeheks määrati justnimelt presidendi administratsiooni ülem. Presidentaalses riigis kuulub taolistele inimestele ütlemata suur võim. Ning mis eriti põnev – ajaloo-komisjoni kuuluvad välisluure ülem, FSB ehk julgeoleku-ülem, riigi Julgeolekunõukogu asejuht ning sõjaväe kindralstaabi juhataja.

Ajalugu kui riikliku julgeoleku küsimus
Tundub, et ajalugu kuulub Venemaa juhtkonna loogika kohaselt riikliku julgeoleku küsimuste hulka. Võib küll ette kujutada, et kindralstaabi ja eriteenistuste juhid ei hakka ise tegelema mingi dokumendianalüüsiga, kuid nende alluvuses olevatele organitele on see otsene korraldus – asuda tootma vastavaid pabereid.

Oluliseks tuleb pidada ka seda, et Venemaa mängureeglite järgi jõustuvad igasugused ametlikud poliitikad peale vastavate dokumentide publitseerimist riigi ametlikus häälekandjas Rossiiskaja Gazeta. Ukaasi ilmumist saatis selles lehes lühike kommentaar. Artikkel, kus üsna täpselt näidati ära ka nö sihtmärk. Valupunktideks on loomulikult Teine Maailmasõda, sellele eelnev ja järgnev aeg, Jalta kokkulepe ja Ida-Euroopa okupeerimine. Ainsa ning seda kõlavama näitena tuuakse esile Eesti, 20.SS-diviisi veteranide kujutamine Stalini režiimi vastu võitlejatena.

Kõik see seotakse kenasti kokku läheneva tähtpäevaga – järgmisel aastal saabuva Suure Võidu 65.aastapäevaga. Nii et võime olla üsna kindlad, järgneva aasta jooksu saab toimuma üsna järjekindel ajaloovõltsijate ristilöömine. Näidis-ohvergi on juba välja valitud.

Nii et kuidas selle kõige valguses nüüd ikkagi suhtuda soovitustesse mitte kaevata ajaloos? Ning mida me ikkagi peaksime tegema? Mitte reageerima? Või hakkama raginal vastu, tõestades, et me pole kaamel? Või siis kah oma komisjoni moodustama?

Karmo Tüür
20.05.2009

Разбор полётов: Naabrus

Seekordses raadiosaates juttu naabrusest. new neighbourhood. Blizhneje zarubezhje. Ühisnaabrus. Heal lapsel mitu nime. Juhul kui see ikka on hea laps. Vähemalt osad mängurid üritavad seda kanti näidata mitte hea lapsena, vaid probleemse noorukina, kellega tegeleda ei maksa - või õigemini maksab ainult sellel, kes suudab. Ja suudab ainult üks. Kas see on ikka nii?

Gruusias toimuvad NATO õppused - kas see on ootamatu provokatsioon või planeeritud üritus? Ja mis oli see mäsukatse, mida korraldati Gruusia sõjaväe abil? Kas Gruusia siseopositsioon ja välised huvid on kuidagi omavahel seotud?

Mõjusfäärid - kas sellised asjad ikka on olemas? Ja kui on, siis kas neid saab peale suruda? Või peaks nö "tuumikala" olema nii ligitõmbav, et "äärealad" sooviksid olla mõjusfääris? Kas EL soovib niiväga omada uusi äärealasid? Või soovivad nood ise olla nö kahe ilma veerel, et saaks kahele poole kõikudes mõlemalt paremaid tingimusi välja kaubelda? Ja kes sellest kõigest ikkagi võidab?

Ja pealegi - kui ühel poolel on nii piits kui präänik, siis kas teisel poolel on üldse midagi peale prääniku?

Tegu näikse olevat klassikalise kolmnurgaga. On Euroopa, on Venemaa ja siis on see naabrus. Kui too naabrus saab juurdepääsu mõlemale, siis kes sellest kaotab?

Kõigest sellest ja muustki kuuleb siit (umbes alates 5.minutist). Ja hiljem siin. Kõnelemas KT, Harri Tiido ja Jevgenia Garanža.

Venemaa üheksas aasta

Käesolev, 2009. aasta peaks olema sobiv suuremaks murranguks – muudatuseks Venemaa ja Lääne suhetes. Nii vähemalt arvab Sergei Karaganov, kelle nimi võiks olla tuttav enamikule Venemaa vastu huvi tundjatele.

Nimelt ilmutas Karaganov hiljuti ühes Venemaa juhtivas rahvusvaheliste suhete alases ajakirjas Rossia v global’noi politike (Venemaa Maailma Poliitikas) loo pealkirjaga “2009 – numbrite maagia”.

Asja mõte äärmiselt lihtne: üheksas aasta näikse olevat see, mis toob endaga murrangulisi sündmusi. Või siis sündmusi, mis hiljem osutuvad otsustavaks, isegi kui esmapilgul see nii ei näi.

Pisut kronoloogiat
1919 allkirjastati Versailles’ rahu, mis lõpetas Esimese maailmasõja, aga surus ühtlasi Saksamaa sellisesse nurka, millest too vägisi välja rabeldes tõi kaasa nii Teise maailmasõja kui palju muudki.

1929 puhkes suur majanduskriis, mis teravdas järsult riikidevahelist konkurentsi. 1939 algas Teine maailmasõda, mis oli kahe eelmise sündmuse loogiline jätk.

1949 loodi NATO, mis Karaganovi järgi pani aluse süsteemsele vastuseisule Euroopas. Samal aastal moodustati Hiina Rahvavabariik, mis näis toona kommunismiohu levikuna, kuid hiljem osutus keskimpeeriumi taastamise alguseks.

1959 algas Havanna vallutamisega Fidel Castro poolt. Ideoloogiline vastasseis muutus mastaapseks ja ühtlasi panid Kuuba sündmused liikvele iseseisvumismõtted Kolmandas Maailmas – protsessid, mis suuresti määravad tänapäeva poliitikat.

1969. aastasse paigutas Karaganov näiliselt pisikese sõja Nõukogude Liidu ja Hiina vahel, mis tõi endaga Hiina ja USA ajaloolise leppimise.

1979 – Iraani islamirevolutsioon ja Nõukogude vägede sissetung Afganistani. Neis kahes riigis ja nende ümber toimuv kujundab otseselt tänapäeva maailmapoliitikat.

1989 – Euroopa kommunismilaagri purunemine: Solidaarsus Poolas, Berliini müüri lammutamine, Tšehhoslovakkia sametrevolutsioon, Nicolae Ceausescu ajastu lõpp Rumeenias. Samal aastal avalikustas serblaste liider Slobodan Miloševitš oma rahvusnägemuse, mille teostumine põhjustas hiljem suuri vapustusi.

1999 tungisid Karaganovi sõnastuses “võidust ja karistamatusetundest joobunud” lääneriigid kallale Jugoslaaviale. Venemaa võttis seda isiklikult ja algas vastandumine Läänega. Vene eliidi poolnaiivne leppimissoov Läänega sai otsa.

Edasises pikemas arutelus jõuab Karaganov järeldusele, et nn külm sõda pole siiani lõppenud ning et 2009 võiks saada selleks hetkeks, mil kaks põlist vastasseisjat omavahel lepivad.

Mida taotleb Venemaa?
Paraku jätab Karaganov märkimata ühe pisikese sündmuse, mis kogu mängu oluliselt muudab. 1999. aasta Moskva elumajade plahvatused, mis tähistasid Vene revanšismi algust. Venemaa taastugevnemise maamärkideks said nii Tšetšeenia kui viimati Gruusia. Kõike seda eelmise presidendi Vladimir Putini selja taha kogunenud jõuseltskonna juhtimisel. Hoolimatul, jõu seadusele tugineval juhtimisel, kuigi samal ajal räägiti seaduse jõust.

Kas 2009. aastaks on midagi oluliselt muutunud? Kas Venemaa ootab Läänelt enda taastugevnemisega leppimist, et jätkata seni tehtut? Või otsib ta rasketes oludes lihtsalt vaherahu? Sellele küsimusele paraku Sergei Karaganov vastust ei anna.

Küll aga ütleb Karaganov otsesõnu välja, et Osseetias andsid Vene väed vastulöögi lõputule NATO laienemisele. Mis muidu oleks viinud suure sõjani Ukraina ümber. Laienemise korral ähvardab Karaganov tuumalöögiga (maksimaalne kahjutekitamine vaenlasele).

Karaganovi loogika on äärmiselt lihtne. Lääs vajab Venemaad uues põhi-lõuna vastuseisus, seetõttu võib Venemaa Föderatsioon dikteerida (rahu)tingimusi. Nõrk koht kogu konstruktsioonis on aga see, et Venemaa pakutav uus rahulepe ehk julgeolekuarhitektuur pole üks dokument, vaid mingite lepete konglomeraat. Ehk siis Medvedevi-nimeline (välispoliitiline) plaan jääb täpselt niisama arusaamatuks kui omal ajal Putini (sisepoliitiline) plaan.

Tundub, et kogu konstruktsiooni taga kumab vana hirm mõjutsooni kaotamise ja lõpuks riigi lagunemise ees. Lahenduseks peaks saama uus kokkulepe piiride muutumatusest ja mittelaienemisest.

Selle hind oleks ilmselt viimaste iseseisvumiste tagasikeeramine: Lääs peaks loovutama Kososvo, Venemaa omalt poolt Lõuna-Osseetia ja Abhaasia. Kuid need on juba minu oletused.

Karmo Tüür
13.05.2009

Medvedevi aasta

Täpselt aasta tagasi kirjutasin loo „Venemaa uus nägu“. See oli lugu äsja presidenditoolile tõstetud Dmitri Medvedevist. Nüüd on aasta möödas, nägu pole enam uus. Mis siis on toimunud, kas midagi on Venemaal muutunud?

Medvedevi presidendiks-määramise eel, ajal ja järel oli suurim küsimus – kes jääb tegelikult Venemaa ohje hoidma? Õigemini enne oli veel suurem küsimus – kas eelmine president Vladimir Putin üldse vabastab oma koha? Neid, kes lausa jumalakeeli palusid, et isake jääks ametisse veel kolmandaks ametiajaks, oli küll ja küll. Kuid siiski käitus Putin aumehena – lubas mitte jääda ning nii tegigi.

Kuna aga Putin ei astunud riigijuhtimisest päris kõrvale, vaid kolis ümber peaministri kabinetti (võttes sinna kaasa suure osa võimutäiusest), siis hakkasid kohe tekkima erinevad teooriad, üks huvitavam kui teine. Üks tabavamaid küsimusi kõlab – kas Venemaad juhib kahepäine kotkas või ikkagi kaks erinevat kotkast?

Lootused muudatusteks
Kui riigil on ühe võimukeskuse asemel kaks, siis on loomulik küsimus – kas nende vahel pole tõesti mingit konflikti? Medvedevi professori-poja imago ja Putini tšekisti-kuvand on ju nii karjuvalt erinevad, et erimeelsusi oodata oleks enam kui loomulik.

Medvedevi esimesed sõnad stiilis „vabadus on parem kui mitte-vabadus“ andsidki tuult tiibadesse nendele, kes järjekordselt lootsid Venemaa „normaliseerumist“. Kuid paraku peeti seejuures silmas Venemaa muutumist läänelikumaks, sest seda peeti normiks. Kuid Venemaal jätkub hoopis teistmoodi „normaliseerumine“ – st taas-muutumine vastavamaks kohalikele normidele ja väärtustele.

Need, kes lootsid õigusriigi sündi, jälgivad siiani Hodorkovski kohtuprotsessi. Ning avastavad üllatusega, kui leidlik on ikka süsteem, kui on vaja algatada veel üks kohtuprotsess sama seltskonna üle. Kontroll-kohus, nagu ilguvad küünikud, mängides sõnaga „kontroll-lask“.

Kes lootsid ausamaid ja avatumaid valimisi, said viimati vastu näppe Sotši linnapea valimistega. Nii vastutusrikka koha puhul ei saanud Moskva endale lubada mingeid mänge – nii et võitis loomulikult võimupartei esindaja. Poliitiline süsteem meenutab üha enam nõuka-aega, kus kõik joondub ühe partei järgi. Tõsi küll, nüüd on olemas kas teised parteid, kuid need on kas dekoratiivsed või marginaalsed.

Süvenev tsentraliseerimine
Mitmeski muus mõttes on täheldatav naasemine nõuka-aegse standardiseerituse ja tsentraliseerituse juurde. Boriss Jeltsini aegsest kaootilise, ent demokraatiat-meenutava segaduse ja iseorganiseerumise jäljed kaovad üksteise järel.

Kohalike valimiste kandidaadid kooskõlastatakse Moskvas. Venemaa Föderatsiooni subjekte vormitakse ühetaoliseks, regionaalsete liidrite – kuberneride – valimise asemele tuli otsenimetamine. Kaasmaalas-poliitikaski luuakse vahepeal stiihiliselt paljunenud organisatsioonide asemele/kõrvale standardsed kongressid-koordinatsiooninõukogud.

Muidugi võib küsida, et kui palju on kõiges selles üldse Medvedevi suunavat kätt? Või on lihtsalt tegu Putin-aegsete protsesside jätkumisega? Võtavad ju suured poliitilis-administratiivsed ümberkorraldused aega ning tulemus ilmneb mõnikord alles aastaid peale otsuste langetamist.

Ega Dmitri Medvedev pole tõesti veel palju jõudnud. Isegi Kremli meeskonnast, mida ennem nimetati kollektiivseks Putiniks, on ta välja jõudnud vahetada ainult umbes kuuendiku. Omaette küsimus, et kas ta plaanibki muudatusi või on rahul asjade praeguse kursiga?

Üldistades võib öelda, et mina vähemalt veel muudatusi ei näe. Kuid ühe üle on mul hea meel. Nimelt lõpetasin eelmise aasta kirjatüki sõnadega: „soovitan mitte loota mingisuguse müstilise „uue hingamise“ või veelgi vähem „läbimurde“ saabumist Eesti-Vene suhtes.“ Tuleb välja, et mul oli õigus.

Karmo Tüür
28.04.2009

Uudis+ Medvedevist

Sai täna Tarmo Maibergiga raadioeetris räägitud Medvedevi aastasest presidendiks-olemisest. Saatetund siin ... vastav osa algab, tõsi küll, alles 45.minutist. Kuid mis mulle eriti meeldis, oli see looke, mille raadiolased asja lõppu panid. Takova kak Putin. Polnudki ammu kuulnud, tegi kohe südame soojaks;)

Разбор полётов: 100 päeva Obamat

USA välispoliitika lähi- ja kaugema välismaa suunas. Kumb siis on suurem võitja - kas kõikvõimalikud sihtriigid (ehk muud Ameerikad) või lähteriik (ehk USA)? Kui mitu Ameerikat siis ikkagi on olemas? Kas üks Ameerika saab ikka teist sõimata?

Kas Venemaal on selles kõigel migi roll? Hakata välja ehitama sõjaväebaase USA lähistel - kas selleks on olemas vahendeid ja soovegi?

Kõigest sellest ja muustki kuuleb siit (umbes alates 5.minutist). Ja hiljem siin. Kõnelemas KT, Harri Tiido ja Jevgenia Garanža.