Afganistan: kas kokkulepe on võimalik?

Ideaalseid valimisi pole olemas. Ükskõik kui pika demokraatliku traditsiooniga riigis kaasneb sellega ikka mingeid rikkumisi. Küsimus on ainult nende rikkumiste määras ja iseloomus.

Afganistanis pole valimis kuigi palju olnud. Peale nõukogude vägede lahkumist on üldisi valimisi läbi viidud kolm – ühed parlamendi- ja kahed presidendivalimised. Pole siis ka ime, et ausate, läbipaistvate valimiste korraldamisega on sealmail probleeme. Vaatamata sellele, et kasutusel olid läbipaistvad hääletusurnid.

Afganistani suurim eripära on see, et läänelike standardite kohaselt on ta riik ainult osaliselt. Keskvõim ei kontrolli ei oma riigi territooriumi, rääkimata olukorrast. Tõsi küll, praegu on asjade seis parem kui mõni aeg tagasi, mil pealinna võim ulatuski heal juhul linna enda piirideni. Kuid siiski, Taliban ja erinevad klannid kontrollivad kiivalt oma alasid ning keskvõimu esindajatel, saati siis välisvaatlejatel sinna eriti asja pole.

Nii ongi üsna loomulik, et viimastel presidendivalimistel toimus massiliselt võltsimisi. Suur osa valimisjaoskondadest tegutsesid keskvõimu kontrolli alt väljas. Kuidas – kui üldse – toimusid nendes reaalsed valimised, teab ainult Allah, kui temagi.

Senised valimistulemused on teada. Üle poolte häältest sai senine president Hamid Karzai ja ligi kolmandiku endine välisminister Abdullah Abdullah. Rikkumisi oli aga nii palju ja nii ilmseid, et isegi osalise ülelugemise järel otsustas vastav komisjon, et tulemused tuleb tühistada.

Õnneks nõustus president selle otsusega ja kuulutas välja uued valimised. Õnneks seetõttu, et nüüd võib tõepoolest rääkida seaduslikkuse võidust. Head tavad ja reeglid võitsid vale ja võltsingu. Kuid kas kõik on nii hästi, kui esmapilgul näib?

Paraku on asjal mitu miinust kah küljes. Esiteks on lähenemas talv. 7. novembrile määratud valimiste päevaks ei pääse ilmselt suur osa afgaanidest enam liikvele, olles aheldatud oma mägiküladesse. Teiseks õppis esimesest tuurist ilmselt ka Taliban. Ähvardas too juba eelmisel korral valimistest osavõtjaid kättemaksuga, nüüd võib ta oma hirmutamistaktikas veelgi edukam olla.

Kolmandaks tähendab Karzai otsus paljude afgaanide silmis seda, et president on läinud liigsele koostööle läänega. Tõepoolest, kes ainult ei käinud Karzaid keelitamas – jänkid, briti, prantslased jne. Selline koostöö võib aga vähendada niigi nappi sisemaist toetust.

Tõsi küll, kõige selle halva taustal terendab üks võimalus. Nimelt võivad kaks rivaali – Karzai ja Abdullah – omavahel kokku leppida. Näiteks et üks saab presidendiks ja teine peaministriks. See ei tähendaks mitte ainult sammukest poliitilise kultuuri edendamise teel.

Asja võlu ja valu seisneb selles, et Karzai esindab Afganistani lõuna- ja Abdullah põhjaosa. Vastavalt puštusid ja tadžikke. Tinglikult Talibani ja Põhja-Allianssi. Ehk siis kahte vaenupoolt.

Kui seesugune kokkulepe sünnib, võib Afganistanis elu tõepoolest laabuma hakata. Nii et lootust on, kuigi tuleb tunnistada, et see näib õhkõrn.

Karmo Tüür
26.10.2009

Разбор полётов: Afganistan

Afganistani presidendivalimiste eelmine, esmalt õnnestunuks kuulutatud voor on tühistatud. Valimissedelid loeti üle ning leiti, et senine president Hamid Karzai pole siiski saanud piisavalt (ehk üle 50%) häältest. 7. novembril peab toimuma valimiste uus tuur.

Seaduslikkus võidutses võltsingute üle. See on ju hea. Kuid kas uus tuur toob endaga ainult head? Ehk on olemas võimalus, et kaks peamist konkurenti - Karzai ja Abdullah - lepivad omavahel kokku?

Missugused on sisemised kokkuleppevõimamlused ja kuivõrd saab kogu seda kompotti hoomata välismaailm, sellest räägimegi.

Stuudios Harri Tiido, Evgenia Garanža ja Karmo Tüür. Saate toimetaja Artur Aukon. Kes tahab, kuulab siit (alates 5.minutist). Hiljem kolivad saated arhiivi.

Vägagi elus ajalugu

Põnev on jälgida, kuidas muutuvad need sõnad, millega oma käitumist õigustatakse ja teiste süüd rõhutatakse.

Käisin mõni päev tagasi Pihkvas, konverentsil, kus räägiti Teise Maailmasõja puhkemisest. Arvan, et see on üks enim läbinämmutatud perioode Euroopa ajaloos. Kuidas sõda siiski puhkes, selle eellugu ja konkreetsed sündmused ning isikud. Kuid selgust pole siiski veel mitte. Ei, sündmuste ja faktide osas ollakse enam-vähem ühtemoodi teadlik, kuid seletused nende ümber erinevad.

See tõestab jällegi, kui subjektiivsed on meie ajalood. Me valime minevikust teatud faktid, ehitame nende vahele suhteliselt meelevaldsed sillad ja veeretame neid mööda ma jutukest. Rohkem või vähem veenvalt.

Üsna julgelt üldistades võib öelda, et Venemaa ja tema naabrite vahel jookseb üsna sügav veelahe.

Vene poole ajaloolased on paljuski naasnud nõuka-aegsete seletuskäikude juurde. Seletades, kuidas vaenulik ja salakaval Saksamaa ajas Venemaa nurka, nii et vaesel ärahirmutatud Moskval ei jäänud muud üle kui sõlmida vastastikune mittekallaletungi lepe. Mida reeturlik Berliin siis hiljem murdis.

Konverentsil osalenud Balti riikide, Poola ja isegi Valgevene esindajad rääkisid aga teist keelt. Et kokkuleppe algatus lähtus siiski vähemalt samavõrd Moskvast. Et toimus küüniline huvisfääride jagamine. Et Nõukogude Venemaa okupeeris seejärel nö oma osa Euroopast ning asus siin jõhkralt oma korda sisse seadma.

Täiesti paratamatult vehklesid õhus ka sellised sõnad nagu okupatsioon ja vabastamine, tsivilisatsioon ja barbaarsus. Parimaks näiteks oli üks sõjaaegne foto Valgevene ajalehest, kus kehvakeses Nõukogude mundris sõjaväelane vestles tänaval viisakas mantlis ja mütsis kodanikuga. Pildiallkiri – inimene bušlatis vabastas inimesi lipsudes.

Venemaa ajaloolased ja ajaloo ümber keerlevad poliitikud on enamasti alati okupatsiooni eitanud. Praegu on nende hulgas üks eriti ere täht – Aleksandr Djukov (kes muuseas juhib äärmiselt huvitavat asutust: Ajaloolise mälu fondi). Ka sellel konverentsil esines ta oma tuntud headuses. Tõsi küll, vaieldes vastu ühele Pihkva enda õppejõule, kes rääkis repressioonidest, astus Djukov üle elementaarse ettevaatlikkuse piiri. Nimelt väitis Djukov otsesõnu, et tuhandeid küüditatuid ja loomavaguneid – seda kõike pole ju olnud.

Muuseas, üritus kandis vägagi head pealkirja. Vene-Saksa mittekallaletungi lepe: kas pealesunnitud kompromiss või pikaajaline strateegia? Eks iga osaleja andis sellele küsimusele kaude mingi hinnangu, kuid otsest vastust ei kõlanudki.

Proovin nüüd siit tagantjärele anda oma vastuse. Tookordne kokkulepe (mida meie enamasti tunneme MRP ehk Molotov-Ribbentropi pakti nime all) oli mõlema osapoole arvates pigem osa pikaajalisest strateegiast. Mõlemad lootsid sellest enda jaoks kasulikku tulemit. Kuid ühe jaoks osutus see pealesunnitud kompromissiks. Vihjeks soovitan mõelda, kes kaotas selle sõja?

Karmo Tüür
11.10.2009

Разбор полётов: Lissaboni lepe

Kõigepealt soovin iseend, saatemeeskonda ja kõik raadiokuulajaid õnnitleda selle puhul, et vaatamata rasketele aegadele jätkub R4 saade "Keerdkäigud" ehk "Разбор полётов", nagu see kõlab originaalis. Kaks korda kuus pühapäeviti kell 11.00-12.00. Selles blogis siin annan iga saate järel lühikese ülevaate selle sisust.

Seekord kõne all selline nähtus nagu Lissaboni lepe. Ehk siis dokument, mida võiks tinglikult nimetada kui Euroopa lepe või Euroopa Liidu põhiseadus või midagi sellesarnast. Mis loom see täpsemalt on, sellest ka räägime.

Kuidas läks leppe ratifitseerimine Iirimaal teisel katsel? Mis saab edasi, kas võib tekkida tõrkeid Poolas või Tšehhis? Või ehk kandub lugu edasi koguni Suurbritanniasse?

Mis aga siiski muutub, kui leping ikkagi jõustub? Kas uue leppe jõustumine ei tähenda, et kogu EL lülitab oma auru selle jõustamisse, ametkondlikesse reformidesse ja seetõttu peatub nö reaalne elu?

Milline roll saab olema uutel loodavatel ametikohtadel - presidendil ja välisministril? kuidas kujunevad nende suhted Europarlamendiga? Seda ei tea veel keegi, aga mõelda tasub ikkagi.

Kes saab EL presidendiks? Kas Lissaboni leppe jõustumise järel tekib lõpuks midagi EL ühis välispoliitika sarnast? Kas leping kuidagi mõjutab laienemist?

Miskipärast minu enda arvuti kaudu saadet järelkuulates on kvaliteet vägagi niru. Ehk on see siiski minu viga ning teised kuulevad paremini.

Selle hooaja esimese saates stuudios harri Tiido, Evgenia Garanža ja Karmo Tüür. Saate toimetaja Artur Aukon. Kes tahab, kuulab siit (alates 5.minutist). Hiljem kolivad saated arhiivi.

Tänan Erkit, Markot ja Viljarit konsultatsioonide eest!