17. Venemaa veerandtund: ABVKeskuse jutusaade (30.12.2011).
Aastalõpp on kokkuvõtete aeg. Minu puhul tähendab see, et tuleb üle vaadata, mis toimus Venemaal. Kõike ei saa mõistagi ühe kirjatüki sisse ära suruda, kuid traditsiooniliselt proovin tuua välja mõned märgilisemad momendid sisepoliitikas, välispoliitikas ja majanduses
Sisepoliitika
Aasta algas Venemaal jõhkra mürtsatusega. Plahvatus Domodedovo lennujaamas, mis kuulutas Venemaal vinduva kodusõja jätkumist. Ehkki ametlikult on Põhja-Kaukaasias olukord kontrolli all, pole sinna uputatud miljardid suutnud tuua nö lõplikku lahendust.
Üha süvenev kaukasofoobiat saabki nimetada Venemaa võimude suurimaks sisepoliitiliseks läbikukkumiseks. Tegemist on äärmiselt ohtliku protsessiga, mis võib pikas perspektiivis viia liitriigi lõhenemiseni (olgu meelde tuletatud, et Venemaa on siiski föderatsioon, mis koosneb üpris eri-ilmelistest tükikestest).
Ehkki aasta lõpus toimunud valimisi on saatnud erakordse ulatusega protestid, saab valimiste tulemust kui sellist nimetada siiski väikeseks võiduks – kõik läks ju nii nagu pidi, võimupartei säilitas ülekaalu ja liitlasparteidele (mida opositsiooniks kuidagi nimetada ei saa) anti pisut suurem tükk parlamendipirukast. Toimunu võib küll osutuda Pyrrhose võiduks, kuid see selgub alles hiljem.
Välispoliitika
Nähtavaima eduna toon välja liitumislepingu Maailma kaubandusorganisatsiooniga. Ehkki lugu pole veel päris lõppenud (leping vajab veel ratifitseerimist Vene parlamendis), kuid üldiste mängureeglite ülevõtmine toob enamasti ainult kasu.
Ebaõnnestumiseks saab ehk nimetada vastuseisu raketikilbi laienemisele. Vaatamata Venemaa ägedale vastuseisule läheb protsess edasi. Venemaa ägedasõnalise suursaadiku NATO juures Dmitri Rogozini tagasikutsumist võib hea tahtmise korral tõlgendada lüüasaamise tunnistamisena.
Üldistusena tõdevad paljud analüütikud, et Venemaa keskendub üha enam oma piirkonnale ning on muutumas globaalsest mängurist regionaalseks tegijaks.
Majandus
Valimiste-eelsel ajal avas Kreml oma rahakoti rauad ja pumpas meeletult raha siseriiklikesse projektidesse – olgu näiteks kasvõi Moskva uus ringtee või Skolkovo.
Meeletu korruptsioon ja ebaefektiivne majandamine sõi paraku aga enamuse ressursse ära ja kogu pingutuse kasutegur on jäänud üsna madalaks. Valusaim pettumus tabaski võime valimispäeval, kui selgus, et rahva poolehoidu pole õnnestunud osta.
Edulooks võib aga nimetada Läänemere gaasijuhtme avamist. Ehkki selle projekti mõttekuses ja jätkusuutlikkuses kahtleb siiani enamik vaatlejaid, on märgilises mõttes tegu siiski õnnestumisega – sidemete tugevdamisega oma peamise Euroopa liitlasega ehk Saksamaaga.
Estica
Olen alati aasta ülevaadetes kirjutanud midagi ka Eesti-Vene suhete kohta, kuid seekord olen pisut nõutu. No ei toimunud lihtsalt midagi sellist, mida vääriks eraldi väljatoomist.
Aga ehk see ongi hea? Kui pole uudiseid, siis pole ju ka halbu sõnumeid!
Kokkuvõtteks – Venemaa jaoks polnud see aasta just kõige parem. Kuid see-eest Venemaa kodanike jaoks oli see ärkamise moment. Maailma nö aasta inimeseks valitud „anonüümne protestija“ on ju pisut ka venemaalase nägu.
Karmo Tüür
27.12.2011
-------------------
lugu ilmus 28.dets Pärnu Postimehe tasulises versioonis
Soovin kõigile mõnusat jõuluaega. Omapoolseks väikeseks kingituseks meisterdasin intervjuukese Krister Parisega :) 
Venemaa Föderatsiooni ees seisvate üleskutsete lahkamist tasub alustada ülilihtsast tõdemusest – tegu on liiga suure ja mitmetahulise maaga, et saaks piirduda ühemõõtmelise ülevaatega. Paratamatult tuleb mängu võtta vähemalt kaheteljeline skaala ja vaadelda seda veel lisaks ka ajateljel.
Arvan, et paslik oleks võtta kasutusele lihtne „sees ja väljas“ kaksikjaotus. Sel moel saame eristada nelja ohtude gruppi: sisemised, mis mõjutavad Venemaad ennast; seest tulenevad, aga välja mõjuvad; välised ja siseolukorda mõjutavad; ning välised ohud, mis Venemaa kaudu kulgedes ja ehk koguni võimendudes omakorda välismaailma mõjutavad.
Paraku ajab näiliselt lihtsa jaotuse segasemaks läbipõimitus. Vähe on asju, mis oleks tänapäevases maailmas ainult sisemised või ainult välised. Taoline piiride ähmasus sunnib meid oma mõtteid veel selgemalt sõnastama, võimaldamaks lihtsaimatki analüüsi.
Piiratud mahu tõttu ei pretendeerigi see kirjatükk Venemaa ees seisvate väljakutsete täielikule loetelule, vaid toob mõned näited. Täpsemalt igast kategooriast kaks. Neid täpsustada või vaidlustada võib juba iga hea lugeja. Ning selguse mõttes olgu öeldud, et Venemaast lähtuva tahtliku agressiooniga seotud väljakutsed jätan teadlikult kõrvale.
Sisemised väljakutsed
Venemaa suurim sisemine väljakutse on ilmselt tema haldussuutmatus. See omakorda tuleneb kahe suure näitaja koosmõjust: pööratu territoorium ja vähenev/vananev elanikkond. Pluss korruptsioon, ebaefektiivne fiskaalsüsteem jne. Lühidalt – nii suure ja kehva kliimaga maa haldamiseks kulub metsikult ressurssi, mida kas pole või ei suudeta sihipäraselt kasutada.
Teise siseohuna võib ilmselt tuua võõraviha. Kuigi Venemaal domineerivad mõistagi venelased (u 80% rahvastikust), on süvenev üldine kseno- ja eriti kaukasofoobia viimas jabura olukorrani, kus nn patrioodid soovivad küll kontrollida kunagi vallutatud alasid, kuid vaenavad sealseid elanikke.
Seest väljapoole mõjuvaid ohtude all mainin ära kaks: (majandus-)põgenikud ja ökoloogilise surve. Nagu kohe näha, on need kraadi võrra hüpoteetilisemad kui esimese rühma juba hetkel toimivad siseohud.
Põgenike teema pole maailmas uudne ning ka Venemaa ajaloos on olnud väljarände laineid mitmeid – vene enda sotsioloogid räägivad praegu kuuendast suurest lahkumisest. Hetkel pole küll tegu äärmusvaesuse eest põgeneva ning oma ahastuses agressiivse massiga, kuid survet vastuvõtvatele ühiskondadele avaldavad nad ikkagi.
Ökoloogiline oht on midagi globaalselt arusaadavat. Ehkki Venemaa oma puutumatute tundratega võib jätta ökoloogilise turvasaare mulje, tasub meenutada, millises olukorras on sealne infrastruktuur ja mäherduse saastejälje vajutaks ka meie piirkonda mõne piirilähise reaktori lõhkemine.
Välisriskid
Välismaailmast Venemaale ulatuvad väljakutsetest esimene on seni tajutav kullavihmana. Jutt on nö naftahindadest, laiemalt aga kõigest sellest, mille müügist Venemaa eelarve ja toimetulemine nii olemuslikult ära ripub. Kui lõpeb toormemüügist ja kogu muust nö vanast majandusest tulenev raha sissevool Venemaa riigikassasse, võib see tähendada riigi kokkukukkumist kõige otsesemas mõttes.
Kesk-Aasia konflikti nö afganiseerumine on midagi, mis ähvardab Venemaad ja seda üldsegi mitte teoreetiliselt. Kui sealne alaline pinge eri rahvuste, gruppide ja klannide vahel täie leegiga põlema lahvatab, siis laieneb see paratamatult ka Venemaa enda territooriumile – ning võimekus seda kontrollida on sisuliselt nullilähedane, seda kasvõi piirikontrolli problemaatilisuse tõttu.
Mis on aga need välised riskid, mis võivad üle või läbi Venemaa mõjutada välismaailma? Üks on kurb reaalsus, millega juba puutume kokku nii meie kui muud piirkonna riigid. See on salakaubandus ning eriti üks selle vorm – narkotransiit. Afganistanist Euroopasse liikuv heroiin läbib Venemaad ning siit tagasi Venemaale voolab kõikvõimalik keemiline sodi, toites mõlemal teel kohalikku kriminaalset seltskonda.
Teine ja samuti üldse mitte teoreetiline on piirkondlike konfliktide levimine Venemaale ja sealtkaudu edasi. Äärmuslik islamism on selle üks näide, Venemaale suhteliselt hiljuti jõudnud mõttevoolud jõuavad sealtkaudu ka meie jaoks „tõlgituna“ kohale. Või juhul kui peaks jõustuma impeeriumi edasise lagunemise ideed – mis Venemaa riikluse eestkõnelejate loogikast lähtudes on ju välist päritolu – siis saab see olema valus ja ilmselt verine protsess, mis ulatub kaugele üle praeguste piiride.
Mis on väljavaated?
Ehkki ülaltoodud näited võivad olla väga erineva tõenäosusastmega, proovime selle kahemõõtmelise maatriksi panna ka ajateljele.
Haldussuutmatus on paraku ilmselt süvenev nähtus. Seda lihtsate ja objektiivsete protsesside tõttu, nagu demograafiline ja infrastruktuurne kuhtumine. Poliitiliste vahenditega võib seda püüda tasakaalustada, kuid seni pole näha erilisi edusamme. Kuna oma elanikkonda jääb vähemaks ja sisserändajaid saab üha rohkem, siis ei kao kuhugi ka võõraviha, kuigi selle taltsutamine võiks käia pisut lihtsamalt, kasvõi politseiliste võtetega (aga hetkel on Venemaa niigi maailmas vist kolmandal kohal politsei arvukusega elanikkonna suhtes). Seega läheb asi pisut hullemaks, aga ehk jääb kontrolli alla.
Väljaränne peatub paratamatult mingil hetkel ning ka ökoloogilise riski maandamine on edeneva tehnoloogia puhul ehk mõeldav, nii et paneme seest välja suunatud väljakutsete rubriiki vähemalt nulli, kui mitte pisukese, ent lootusrikka plussi.
Välisriskid Venemaa siseolukorrale ei kao paraku kuhugi ning neid ei saa Venemaa ka kuigivõrd kontrollida. Kõrged toormehinnad vähendavad moderniseerumise vajadust, madalad aga suruvad riigi põlvili. Regionaalse konflikti oht on ja jääb akuutseks ning selle levimise eest ei kaitse ka midagi. Seega see kategooria saab ajateljel miinusmärgi.
Venemaa kaudu edasilevivad välised väljakutsed on midagi, mida kontrollida näib uskumatult keeruline, kuid koostöös välismaailmaga ehk siiski mõeldav. Nii et paneme siia kasvõi nõrga lootusega nulli.
Üldistatult võib siis öelda, et neljas väljakutsete kategoorias saame me kokku kaks miinust ja kaks õhkõrna plussi. Seega pole veel mitte kõik kadunud ning Venemaa naabrina võime loota, et protsesse saab pöörata. Kuid selleks on vaja koostööd. Mõlemapoolset.
Karmo Tüür
22.11.2011
|
| Ohud | ||
| Sisemised | Välised | ||
| Mõju | Sisse | Haldussuutmatus Võõraviha | Naftahinnad Kesk-Aasia afganiseerumine |
| Välja | Majanduspõgenikud Ökoloogia | Narkokaubandus Regionaalse konflikti laienemine | |
------------
lugu ilmus Eesti NATO Ühingu ja Postimehe koostöös ilmunud erilehes 20.12.2011
7.detsembril eetris olnud saates rääkisime Venemaa valimiste esmastest tulemustest ning Lätis toimunud referendumist vene keele teemal.
Sel pühapäeval, 4.detsembril toimuvate Venemaa parlamendivalimiste kirjeldused taanduvad enamasti kergele ohkele … mis siin ikka rääkida, kõik on ju niigi selge. Kusjuures ühtemoodi ohkavad nii Venemaa enda kui välismaised kommentaatorid.
Kuid siiski, kui vaadelda asju võrdlevalt, siis võib leida nii mõndagi tähelepanu väärivat. Et mitte minna vaatluses liiga kaugele, võtame eelmised, 2007.a parlamendivalimised, võrdleme praegustega ning vaatame, kas võime siit midagi järeldada.
Osalejad
Mängu peamine osaleja ehk rahvas, kelle nimel kõike korraldatakse, on jäänud Venemaal laias laastus samaks. Tõsi küll, pisut arvuliselt vähenenud (nii umbes 4 miljoni võrra), pisut vananenud, kuid igatahes sama. Aga vaieldamatult kogenenum ja rohkem valmis oma õigusi kaitsma – kõikvõimalikke kodaniku-algatusi, teisitimõtlemist ning elementaarset rahulolematust on nende nelja aasta jooksul kõvasti lisandunud.
Teine osapool ehk parteid on kah enamvähem samad. Või noh, vähemalt peamised parteid oleks nagu jäänud samaks: nii võimupartei Ühtne Venemaa kui nn opositsiooniparteid KPRF ja LDPR. Sõna „nagu“ kehtib eelkõige Ühtse Venemaa enda kohta, kuna teda on nüüd toestatud Rahvarinde-nimelise moodustisega.
Neljandal praegusel parlamendiparteil Õiglane Venemaa saeti küll vahepeal jalad praktiliselt läbi, eemaldades jõuvõttega tema liidri Sergei Mironovi Föderatsiooninõukogu spiikri kõrgelt toolilt, kuid ilmselt jääb see nähtus siiski püsima. Eriti seetõttu, et asendusparti loomine Pravoje Delo sildi all kukkus sisuliselt läbi.
Seekord lubati valimistele 7 nimekirja (eelmine kord 11), lisaks eelnimetatutele veel Jabloko ja Venemaa Patrioodid. Nii need kui ka Pravoje Delo on ette määratud marginaalideks, st nad küll koguvad mõned protsendid häältest, kuid parlamendikohtadest jäävad igal juhul ilma.
Mängureeglid
Mängureeglid on seekord pisut muutunud. Üks ülimalt oluline näitaja ehk valimiskünnis muutus seekord taas. Kui 2007.a valimisteks tõsteti see 7% peale (varem 5), siis seekord muudeti asi pisut segasemaks. Üldine künnis ehk 7% jäi küll kehtima, kuid servapidi saavad sisse ka vähemad vennad. 5-6% saanud nimekirjadele antakse 1 koht, 6-7% saajatele aga 2 kohta. Proportsionaalsest esindatusest jääb asi muidugi kaugele, kuna viieprotsendine häälesaak peaks tähendama vähemalt kümmet kohta. Järgmistest valimistest peale lubatakse tagasi minna arusaadavama ja enamlevinud 5% künnisele.
Teine asi, mida rahvusvaheline üldsus väga teraselt tähele paneb, on kampaania korraldamine – et kas kõigile osalejatele on ikka antud võrdsete tingimustel end reklaamida. Formaalselt võttes on kõik korras, toimuvad debatid, kus seekord isegi võimupartei osaleb. Kuid sisuliselt on kurikuulus administratiivne ressurss eelmisest korrast jõhkramalt kasutusel. Internet kubiseb näidetest, kus eri taseme ametnikud avaldavad otsest ja häbenematut survet oma alluvatele, et nood kindlustaksid „õige“ valimistulemuse.
Kolmas, milles on näha väike, aga see-eest positiivne muudatus, on rahvusvaheliste vaatlejate kohalelubamine. Kui 2007.a jäi OSCE vaatlusmeeskond eemale, siis seekord on vaatlejad aegsasti platsis ja teevad oma tööd.
Oodatav tulemus
Ehkki ametlikest tulemustest on mõistagi veel vara rääkida, saab teha oletusi ja üldistusi. Suurim küsimärk on võimupartei enda tulemus. Ühest küljest näitavad küsitlused, et Ühtse Venemaa populaarsus on langenud eelmiste valimiste eelsega võrreldes u 10% (praegu eri andmetel 43-53%). Teisest küljest räägivad aga paljud Venemaal endale, et valmistatakse ette vähemalt 60% valimistulemust. Nii ehk teisiti, saab see ilmselt olema väiksem kui eelmine kord (64% häältest ja 70% kohtadest).
Teine, juba väiksem küsimärk on see, kas neljas praegune parlamendipartei ehk Õiglane Venemaa saab seekord sisse nö täiskohaga või peab jääma kükitama lohutus-toolikestel. Ülejäänud kohad jagunevad KPRF ja LDPR vahel, kusjuures mõlemad ilmselt võidavad eelmiste valimistega võrreldes nii hääli kui kohti.
Kui nüüd üldistada, siis võib teha siit vähemalt kolm järeldust. Esiteks on poliitiline mänguväli jäänud kitsamaks ja ettemääratuse tase suurenenud. Teiseks on kasvanud muudatuste ootuste foon ning valmisolek ja võimekus aru saada rikkumistest ning seejärel avaldada pahameelt. Kolmandaks aga jääb võimupartei võimule niikuinii, kahe suurema „opositsionääri“ ehk KPRF ja LDPR toetajate protestivalmidust vähendatakse läbi parema tulemuse. Ülejäänud jõud on aga marginaalid – vähemalt Kremli poliit-tehnoloogide eeldatava skeemi kohaselt.
Kui need kolm lihtsat üldistust kokku panna, siis võib vaid kaasa tunda Venemaa valimiste korraldajatele. Kriitika järgneb valimistele niikuinii, küsimus on vaid selle teravuses ja rahulolematuse avaldumise vormides. Võim on omalt poolt aga teinud kõik selle maandamiseks.
Karmo Tüür
4.detsember üha läheneb. Üks nende valimiste (jutuks mõistagi VF parlamendi alamkoja ehk Riigiduuma valimised) peamisi küsimusi on - kui mitu protsenti saab võimupartei Edinaja Rossia ametlike andmete kohaselt?
Seekord kõne all selline igihuvitav teema nagu vene idee. Miks peab Venemaal endal tegelma Venemaa uurimisega? Mida tähendab nn vene idee tänapäeval? Milliseid välispoliitilisi samme võib endaga kaasa tuua taoline enesemõtestamine?
BNS küsis, mina vastasin:
Teemaks mälukonfliktid Venemaa endise impeeriumi ruumis. 
DzD küsis, mina vastasin- Kas see asjaolu, et Koosmeele Keskus jäi (vähemalt esialgselt) valitsusest välja, võib negatiivselt mõjutada Läti-Vene suhteid? Kas võib juhtuda, et Venemaa tahab Lätit "karistada" ja valib endale uut lemmikut?
Koosmeele Keskuse sissesaamine valitsusse oleks võib-olla andnud põhjuse mõneks näitlikult positiivseks žestiks Venemaa poolt, kuid – ehkki see kõlab paradoksina – väljajäämine ei muuda midagi. See tähendab, et suhted jäävad endisele tasandile, muutuseks pole põhjust, sest suhete nö lähtetingimustes pole midagi muutunud.
Läti „karistamine ja uue lemmiku valimine“ käib teatud regulaarsusega nii ehk teisiti. Balti kolmik on selles mõttes enam-vähem kompaktselt käsitletav Venemaa Föderatsiooni välispoliitikas. Selle sees toimub roteerumine – keegi peab olema antud hooajal peksu-, keegi paipoiss.
- Kas Balti küsimusest võib saada osa Venemaa valimiskampaaniast, või see küsimus pole enam nii aktuaalne rahvamassi jaoks?
Balti kaardi kasutamine on Venemaa poliit-retoorikas nö kindla peale minek. See tagab enam-vähem kindla edu kahel rindel: teatud sümpaatia-puhangu siseriikliku publiku hulgas (nii ongi nende fašistidega vaja käituda) ja mõõduka reaktsiooni Euroopa Liidu tasandil (kelle hulgas on alati neid, kes sooviks olla Moskva soovide osas ülimalt vastutulelikud).
Seega võib tõepoolest oodata, et Balti küsimus tõstetakse ühel või teisel moel taas üles. Olgu siis põhjuseks nn ajaloo võltsimise teema (milleks annab tõuget nt Leedu-poolne kompensatsiooni küsimus) või vähemuste küsimus (kasvõi sellesama Läti näitel, kus venekeelseks peetav partei ei pääsenud jällegi valitsusse).
- Kuidas võib mõjutada Balti riike see, kui Putin pärast presidendivalimisi tõestikeskendub oma Euraasia plaanile? Kas neist endistest Nõukogude Liidu osadest, kes on praegu Euroopa Liidu liikmed, automaatselt saab "negatiivne näide" teistele või on võimalik ka optimistlikum stsenaarium?Selline variant on võimalik juhul, kui Euroopa Liidu asjad hakkavad minema väga halvasti ja Euraasia Liidul väga hästi. See pole aga lähemas perspektiivis kuigi tõenäoline kombinatsioon. Eurokriis vähendab mõistagi EL kuvandi atraktiivsust keskmise „euraaslase“ jaoks, kuid Venemaa poolt pakutav alternatiiv ei muutu veel niipeagi ligilähedaseltki võrreldavaks.
Venemaa võib küll toimida kultuurilise tõmbekeskusena nt Kesk-Aasia riikide jaoks, kuid majandusmudelina ... vaevalt. Äriajamine piirkonna suurima riigiga on muidugi alati ahvatlev. Kuid kõigile naabreile on piisavalt selged need hiiglaslikud struktuursed probleemid, millega Venemaa maadleb ning see peaks mõjuma kainestavalt.
Karmo Tüür
------------
kasuatmist leidis see pikemas loos, mida saab näha siin.
Teemaks setud Eesti ja Venemaa vahel. Mida kujutab endast see rahvakild? Miks on eesti poolel kultuurililise projektina tajutav küsimus Venemaa poolel tajutav poliitilisena? Kas setudel on kanda mingi roll kahe riigi vahelistes suhetes?
ERR küsis, mina vastasin--------
Euraasia Liidu idee kommenteerimist tahaks alustada lihtsast tõdemusest: mul on naabrite üle hea meel. Lennukad ideed pole veel kedagi seganud. Ehkki tihtipeale need jäävadki vaid mõteteks, näitab see vähemalt soovi areneda.
Paraku on siin mitmeid agasid. Esimene ja üldine – ükskõik missugune (rahvusvaheline) organisatsioon pole midagi muud kui instrument. Kuidas aga seda instrumenti kasutada? Nt haamri ja peitli omamine ei tee veel iseenesest heaks puusepaks. Minu puhul pole see näiteks aidanud :)
Teine ja konkreetne küsitavus. Kui uue ühenduse alguspunktiks tuuakse positiivsete näidetena SRÜ ja Venemaa-Valgevene liitriik, siis jääb mulje pehmelt öeldes veider. Loomulikult ei saanud taolises programmilises artiklis mineviku teemat vältida, kuid seda oleks võinud teha pisut (enese-)kriitilisemas võtmes.
Samas on aga Vladimir Putini nime all valimiste eel ilmunud tekstis mitmeid positiivseid momente.
Kõigepealt eluterve ambitsioonikus – rääkida esmaste positiivsete näidete (Tolliliit) põhjal kohe laienemise ja globaalse mõju saavutamise soovist – see mõjub innukalt ja innustavalt. Teiseks võrdlemine Euroopa Liiduga ja lubadus õppida naabrite eksimustest – ka see näitab autori(-te) soovi mõjuda tõsiselt. Kolmandaks juba puht nimemaagiline mäng: Euraasia liit kõlab ju suuremalt ja võimsamalt kui Euroopa liit – esimene katab ju siiski kahte maailmajagu!
Kui aga rääkida võimalikust mõjust Eestile, siis ... on seda pisut keeruline teha.
Juhul kui uus majandus-poliitiline ühendus toob endaga majandusarengu tõuke, siis on ju hästi! Kui lisaks veel ka arenemise liberaalsuse ja demokraatia poole, nagu tekstis mainitud, siis veelgi parem!
Kui aga kõik see jääbki vaid valimiseelseks ideeks või mis veel hullem, süvendab idapoolse majanduse bürokratiseeritust ning vaid loob uusi kooskõlastavaid-lubavaid organeid (tekstis räägitakse kuni 100 komitee loomisest), siis pole paraku positiivist juttugi.
------------
Valimiste aeg on igavesti põnev. Ehkki tihtipeale on tulemused ette teada – kasvõi laias laastus – on ikkagi vahva jälgida, kuidas midagi lavastatakse ning mismoodi asjad välja kukuvad. Noh, ütleme, vähemalt politoloogile näib see sehkendamine köitev ning oletan, et keskmisest innukama poliit-huvilise jaoks kah.
Idanaabri juures algas jällegi Suur Valimistsükkel. See tähendab, et vähem kui pooleaastase vahega toimuvad nii parlamendi- kui presidendivalimised. Lisaks veel peoga muid vähemaid valimisi ka, kuid neid toimub Venemaal pidevalt, lihtsalt nad on kõik kokku lükatud kahele valimispäevale aastas. Noh et vaeseid valijaid pisut säästa või nii.
Nood kaks suurt on aga igas riigis poliitilise elu kulminatsiooniks. Isegi nendes, kus tulemused on ette teada või parteisid sisuliselt polegi. Venemaal parteisid jagub ... või siis vähemalt midagi sellist, mis välisel vaatlusel väga parteisid meenutab.
Satiiriku hinnang
Hiljuti Eestis käinud Venemaalt pärit teravmeelne ja -keelne poliitsatiirik Viktor Šenderovitš palus peaaegu jumalakeeli mitte nimetada toimuvat valimisteks. Tema sõnul on tegu lavastusega, mis peab looma illusiooni vabadest valimisest ja muust demokraatlikust sehkendamisest. Tegelikkuses olla kõik niidid rangelt Kremli nukujuhtide käpas.
Eriti ilmekas näide sellisele niiditõmbamisele oli valimiste eel ereda leegiga süttinud ja kohe kustunud küünal ehk poliit-moodustis Pravoje Delo – parempoolsusele orienteeruv erakond. Aastaid tagasi loodud, ent varjusumas viibinud ühendus tõmmati käima, selle etteotsa asetati omamoodi karismaatiline miljardär Mihhail Prohorov ... kes aga võeti vahetult enne kandidaatide ülesseadmist Duumavalimisteks lihtsalt maha.
Väidetavalt pani mees projekti alla kuni 100 mln USD, arvates et talle antigi päris oma erakond juhtida. Kuid nagu toosama satiirik kujundlikult seletas, oli Prohorov lihtsalt palgatud nö autojuhiks. Ja Kremli peremehed üllatusid tõsiselt, nähes et sohver arvab nagu võiks ise otsustada kuhu sõita. Ning mõistagi vallandasid sihandse isemõtleja.
Suur Vangerdus
Peamine uudis, mida aga ootas nii kodu- kui välismaine publik, oli nn tandemi edasine saatus. Et mis siis saab Vladimir Putinist ja Dmitri Medvedevist, kes viimased aastad on riiki rõõmsalt käsikäes valitsenud? Putin, kes vanema vennana on seda ametit juba tosin aastat pidanud, võttis Medvedevi kah kampa ning andis koguni vahepeal presidendina end tunda.
See ootus lahenes mõned päevad tagasi. Nii nagu eelmise suure valimistsükli ajal, nii ka nüüd anti võim teineteisele üle. Eelmine kord teatas istuv president Putin, et toetab Medvedevit uueks riigijuhiks. Nüüd aga Medvedev, et toetab Putinit. Ning viimane omakorda, et soovib Medvedevit näha võimuerakonna esinumbrina parlamendivalimstel ning koguni peaministrina.
Tõsi küll, väike erinevus ja seega üllatus oli seekord kenasti sisse kirjutatud. Oodati, et tandem hoiab pinevust ülevalt kuni viimase hetkeni ehk kuni Duumavalimiste tulemuse teadasaamiseni. Kuid seekord tehti niimoodi. Ning lisaks sellele visati sisse vee üks vimka: ühe soojaga vallandati asepeaministri ülesannetes töötanud rahandusminister Aleksei Kudrini. Presidendi kursi kritiseerimise eest.
Oletused ja prognoosid
Mõningate elementide erinevus tekitab kohe ka eri tõlgendusi. Kõige julgemad vennad küsivad koguni, et kas Putin ikka võidab valimised? Vähema kuraasiga seltsimehed oletavad, et aga kas Medvedev ikka läheb peaministriks? Või et mis saab siis, kui võimuerakond Edinaja Rossia ei saa vajalikku häältearvu parlamendivalmistel kokku?
Kogu selle mängu juures on isiklikult minu jaoks suurim rõõm see, et seni on kõik läinud nii nagu vaja. Ehk siis nii, nagu viimatises prognooside kogumikus „Venemaa 2011“ sai ette ennustatud. Eelmise aasta lõpus 40 kaasautori abil kokku pandud ning selle aasta esimeste päevade sees ilmutatud raamatus kõlas ühe keskse ennustusena: uueks presidendiks saab Vladimir Putin. Meeldiv, kas pole?
Ahjahh, mida siis tähendab see pealkirjas mainitud kübaratrikk? Lihtsat ja klassikalist mustkunstniku võtet, kus ohtrate petteliigutuste ja köitva etenduse lõpuks tõmmatakse kübarast välja see, mis sinna juba varem valmis pandud. Saal ahhetab, lavatagune meeskond hõõrub rahulolevalt, ehkki pisut igavledes käsi, mõeldes juba järgmise etenduse peale.
Karmo Tüür
27.09.2011
---
lugu ilmus PP veergudel, veebis tasulises versioonis
