Sunday, August 30, 2015

Laviin kui relv?


Euroopa suunal on liikumas laviin. Pagulaste laviin. Kas nad on sõjapõgenikud või nö mugavuspagulased, pole hetkel oluline. Oluline on see, et liikumaläinud inimeste mass on meeletu ning senised teadaolevad katsed probleemiga tegeleda näivad leebelt öeldes olevat kasinad.

Laviin pole selles süüdi, et ta liikvele läheb. Pärislooduses tingib seda lihtsalt gravitatsioon, ühele poole kuhjunud mass ja teisele poole liikumiseks puuduv tõke. Vallalepäästvaks jõuks on tihti mõni näiliselt tühine ajend, nt üle lumeliustiku sõitev suusataja või kivirusus kohmitsev mägironija.

Muutmatud jõud

Laviinid on paratamatud, need toimusid juba enne inimese teket ja jäävad ilmselt ka pikemaks. Kuid inimene on õppinud koos elama ka hullemate jõududega ning mingil määral ka loodusnähtusi juhtima või siis vähemalt end nende eest kaitsma.

Laviiniga saab tegeleda kas selle lähtepunktis (liikumaminekut juhtides ja tõkestades), poolel teel (seda suunates ja killustades) või siis juba tagajärgi likvideerides. Viimane variant on ilmselgelt kõige kulukam ja mõtetum, sest ta ei likvideeri põhjusi, mis tagajärgedeni viisid. Ning viivad veel ja uuesti.

Järgnev lõiguke kõlab vanenõuteoreetiliselt, kuid ehk tasub ka see vaatenurk korraks sõnastada. Kasvõi selleks, et ta kohe kõrvale lükata ja millegi viljakamaga tegeleda.

Uued meetodid

Vaadates praegu toimuvat, jääb vägisi mulje, et Lääne vastu kasutatakse uutmoodi relva. Migratsioonirelva. Suutmata Läänt edukalt murendada majanduslike ja poliitiliste meetoditega, kautatakse Läänemaailma nõrkust, tema heaoluühiskonna mudelit, mis ei võimalda ühtegi inimest jätta ilma toe ja abita.

Teades et läänelik heaoluriik on niigi kärisemas, lükatakse käima inimlaviin, mis niikuinii oli liikumisaldis. Lihtsa sotsiaal-majandusliku gravitatsiooni tõttu.

Ühele poole (antud juhl nt Süüriasse) oli kuhjunud piisav mass inimesi, kes teadsid, et kuskil mujal (nt Saksamaal) on parem elu ja eesootavad sugulased ning neid tuli lihtsalt käima lükata. Murda lahti oma senistest ankrupaikadest, kasutades selleks mõnda lihtsat, kuid üsna lollikindlat meetodit. Äärmusvägivalda. Jõhkrat, demonstratiivset, ülepunnitatud vägivalda. Sellist, mis pakub Islamiriigi nimeline terrorivõrgustik.

Muudetavad vahendid

Käimalükkajad teadsid, et Euroopal puudub sisuline võimekus tegutseda nö poolel teel (laviini killustades ja suunates) ja et nad lihtsalt peavad tegelema tagajärgedega, kuna läänelik poliitkorrektsuse poolt võimendatud humanism ei luba neil tegutseda radikaalselt.

Kuidas kõlas, kas piisavalt vandenõulikult?

Kui isegi ei ole olemas neid oletatavaid „käimalükkajaid“, siis on kindlasti olemas suunajad, protsessi rõigelt küüniliselt ära kasutajad, inimkaubitsejad jne. Neid kes veavad põgenikke piirile, päästelaevale ette ja siis siirduvad uue koorma järele. Kübetki hoolimata, kas nende laadung jõuab kohale, ulbib uppunutena meres või takerdub kuskil tühermaal okastraati.

Laviin ei ole süüdi. Kuid käimalükkajad ja suunajad on. Ja nendega võitlemiseks tuleb ilmselt kasutada selliseid meetodeid, mida mitte üks ametiisik ei saa ei välja öelda ega ka heaks kiita.

-----------------
pilt võetud siit

Venemaast Välismäärajas

Sügisene raadiohooaeg sai avatud Kuku raadio Välismäärajas. Rääkisime Venemaast, tema eelarvelistest raskustest, probleemidest regioonide ja eliitide haldamises, toiduhävitamisest, soovmõtlemisest Hiina suunal ning mõistagi Vene-Ukraina suhetest.

Stuudios olid: saatejuht Hannes Hanso, ekspertideks Raivo Vare ja Karmo Tüür

saadet saab järelkuulata siit

----------
pilt võetud siit

Saturday, August 29, 2015

Pagulaskriisist ilma emotsioonideta

Poola torumeest mäletate? Seda kolli, mida Lääne-Euroopas maaliti idast saabuvate hordide kohta, mis valguvad kohe üle piiride, võtavad ära kohalike töökohad ja hävitavad üldse senise elukorralduse.

Kas küsimus oli tookord poolakates või torumeestes? Loomulikult mitte. Tegemist oli klassikalise tajukonfliktiga, milles need, kellel on kardavad neid kellel ei ole. Inglise keeles on selle kohta suurepärane termin haves vs havenots.

Jõukamate riikide ning heaoluühiskondade elanikud on läbi aegade olnud paratamatu dilemma ees. Ühest küljest tahaks säilitada oma senist elujärge, saada korralik haridus, teenida viisakat palka ja elada muretult ära ka peale pensionile minemist. Teisest küljest viib haridus ja hea elujärg alati sündivuse languseni ning seetõttu on pidevalt vaja sisse lubada võõrtöölisi, kes võimaldaks sotsiaalsüsteemi üleval pidada.

Praeguse kriisi eripära

Euroopas on olnud mitmeid sisemigratsiooni laineid ning ka väline sisseränne on olnud alatine ja paratamatu. Praegu on aga sissevool muutunud massiliseks ning ilmselt ületab ka riikide vastuvõtuvõimet.

Erilist värvi ja kirge lisab asjadele see, et tullakse sõjapiirkondadest. Agressiivsest keskkonnast saabunud tegelased on plahvatusohtlikult pinges ning kohalike tavade suhtes ignorantsed. Klammerdumine omade külge ja koduste konfliktide kaasatoomine on loomulik.

Olukorra leevendamiseks peaks piltlikult iga sisserändaja juurde panema sotsiaaltöötaja-psühholoogi, kes peale kõige muu peaks valdama ka tulija keelt ja märgisüsteemi, et enda tööd tulemuslikult teha. Lisaks peaks ta olema ka kõrgelt motiveeritud ja hästi tasustatud. Ja neid peaks olema palju. Väga palju.

Kahepoolne manipuleeritavus

Suurim probleem on ilmselt aga see, et tulijad kui ka vastutahtsi-vastuvõtjad on ülihõlpsasti manipuleeritavad. Rassilised, regligioossed, kultuurilised jne erinevused võimaldavad värbajatel oma tööd imelihtsalt teha. Kaitseseisundis inimese kriitiline mõtlemisvõime kahaneb olematuks ja „õige asja“ ajamiseks ulatatav relv leiab eest ootevalmis käed.

Neid, kes tahavad suurt sõda Euroopasse tuua, pole ilmselt palju. Kuid neid, kes soovivad konflikti külvamise ja kontrolli abil oma eesmärke saavutada, leidub lademeis. Nüüd muutub nende tööpõld laiaks ja pinnas rammusaks.

Poola torumees jääb kahvatuks varjuks praeguste hirmude ees. Ja paraku on need hirmud ka paljuski õigustatud. Kuid ohu allikaks pole mitte niivõrd sisserändajate laviin ise, vaid meie võimetus sellele adekvaatselt vastata. Seistes mäe jalamil ja vaadates sinu poole laskuvat laviini, pole kõige mõistlikum kuulata neid, kes soovitavad haarata kirvest.

-----------
pilt võetud siit

Friday, August 28, 2015

Tajujuhtimine


Kui jagada katsealused suvalise valiku alusel meeskondadesse ja panna nad omavahel võistlema kasvõi köieveos või saapaheitmises, siis saabub imekiirelt hetk, millal hakatakse kaasa elama „meie“ võitudele ja tundma rõõmu „nende“ kaotuste üle.

See lihtsavõitu näite abil saab kirjeldada tajujuhtimise keerukat kunsti, mida me alateadlikult kasutame isegi, sisendades nt oma lastele enda meelest õigeid väärtusi ja hoiakuid. Veelgi tihedamini rakendatakse seda aga meie peal, kusjuures tihtipeale ei pane me seda tähelegi.

Soovitan võtta kätte esimese ettejuhtuva ajalehe ning hakata ära märkima neid kohti, mille puhul jääb mulje, et teid üritatakse mõjutada. Muuseas, seda peaks nii umbes kord aastas oma õpilastega läbi viima iga pedagoog. Ehkki paberlehti loetakse järjest vähem, võiks kasvõi sel moel proovida selgeks teha, et mitte iga videoklipike või säuts sotsiaalmeeias pole süütu ja siiras arvamusavaldus.

Elementaarne meediaharidus, allikakriitiline lähenemine on midagi, mis tänapäevases maailmas kulub ära rohkem kui kunagi varem. Massiivse infomüra keskkonnas on tajujuhtimise katseid järjest keerulisem tähele panna.

Võidujooks mõistuste ja südamete üle käib pidevalt ja kõikjal. Mõnikord taandub see küll primitiivsete loosungite tasandile stiilis „Vali mind“, kuid pahatihti on skeemid keerukamad. Parim (info-)rünnak ongi see, mille puhul me isegi ei taju, et oleme surve all ning pahatihti juba ka kaotanud.

Talitades oma parima äranägemise kohaselt, tasub aeg-ajalt meelde tuletada lihtsat tarkust, mida õpetatakse kõigile tajujuhtidele. Kuidas panna inimest/rahvast tegema midagi, mille kohta ta arvab et ta teeb seda iseenda huvides. Kirudes oma valitsust käitume me tõenäoliselt ratsionaalselt. Kuid kas see kehtib ka juhul kui me ütleme: „Need seal Toompeal on kõik pätid“ või „Siin riigis pole midagi head oodata“ vms?

Meie tajuga manipuleeritakse pidevalt, alates pesupulbrireklaamist ja lõpetades korduvate sõnumitega, mille kohaselt A on hea ja B on paha. Oma kasinate võimaluste piires tehakse seda muuseas ka Eestis riiklike ja vähemriiklike asutuste poolt. Kohe-kohe tegevust alustavad ETV+ ja Sputnik on selle parimad näited.

Ainus, mida jääb lõpuks soovitada – rohkem (allika-)kriitilist mõtlemist, seltsimehed!

-------------
pilt võetud siit

Wednesday, August 19, 2015

Venemaa punktivõit sõltub meie reaktsioonist


Eston Kohverile määratud 15-aastane vanglakaristus näib esimesel pilgul Venemaa punktivõiduna. Kuid edasine sõltub Lääne reaktsioonist ja meie endi meelekindlusest. Kas käitume nii nagu 2008 või 2014 aastal?

NATO ja EL liikmesriigi territooriumilt Eesti eriteenistuse ohvitseri röövimine näib kõrvalvaatajale nagu koolikiusaja või pargipimeduses tegutseva päti käitumine. „Noh võtsin teie asjad ära ... noh ja mis teete nüüd?“

Röövitud mehele kohtufarsi kaudu pikaajalise vanglakaristuse määramine on järgmine samasugune rõhutatult ülbitsev žest. Mõnitav seletus, mille kohaselt paljaksröövitu on ise süüdi. Ja üldse: „Noh aga mida te siis ikkagi teete?“

Kui me käitume nii nagu 2008.aastal peale Venemaa agressiooni Gruusia vastu (väljendame sügavat muret), siis on punktivõit Moskva taskus. Kui aga nii nagu 2014.a peale agressiooni Ukraina vastu (vastame adektvaatsete meetmetega isegi siis kui see endale haiget teeb), siis seda punktivõitu Kremlil pole.

------------

------------
pilt võetud siit

Monday, August 17, 2015

Informatsioonilise segaduse külvamine


Aga kas te teate, kes tegelikult laskis alla Boeingu? Ja kes ikkagi sõdib ida-Ukraina põldudel? Kes, kuidas ja miks rahastab opositsiooni? Ja ...

Ükskõik missuguse vähegi olulise küsimuse Venemaa sise- ja välispoliitikast te ka ei esitaks, vastuseid leidub rohkem kui üks. Eri seletuskäike tekib kiirelt juurde, eriti kui (välis-)meedia on vastava protsessi või sündmuse puhul osutanud Kremli seotusele või suisa süüle.

Alternatiivsete seletuste veetlus

Alternatiivsete versioonide tootmise taga on terved meeskonnad, nn trollivabrikud. Usinad poisid ja tüdrukud lasevad klaviatuuride klõbisedes fantaasial lennata, pakkudes välja ühe vandenõulise teooria teise järel.

See, et mõni nendest seletustest on suisa jabur, pole oluline. Näitena võib tuua tollesama kurikuulsa Ida-Ukraina kohal alla lastu reisilennuki, mille kohta levitatud jampslikumaid jutte kõlas umbes nii: tegu oli sisuliselt üle-euroopalise vandenõuga Venemaa vastu. Lennukisse koguti kokku spetsiaalselt kogutud ja säilitatud laibad ning laadung juhiti üle kogu Euroopa kokkulepitud kohta, et sel moel kahjustada Venemaa mainet.

Oluline on see, et vandenõuteooriatel on alati toetajaid. Alternatiivsetel seletustel on oma külgetõmbejõud. Sest no teada värk ju – peavoolumeedia on ära ostetud, vabamüürlaste kontrolli all ja üldse istuvad kuskil reptiil-tulnukad, kes maailma üle võtta püüavad.

Seetõttu võib kindel olla, et ükskõik missuguse kanali kaudu õhku paisatud seletus selle kohta „kuidas asjad tegelikult käivad“ leiab endale tänulikke kuulajaid ja info levitajaid. Kui esmase lekke allikaks on pisutki usutava näoga telekanal või veebiportaal, siis kasvab tõenäosust et klikihimuline online-meedia paiskab selle ilma täiendava kontrollita juba oma sildi all edasi laia maailma.

Vahend, mitte eesmärk

Trollivabrikute taga on aga juba tõsisemad onud, kes arvutite taga küürutavatele töösipelgatele juhiseid koostavad. Informatsioonilise segaduse külvamine pole mõistagi eesmärk omaette, vaid vahend. Segadusesse aetud inimestega ja rahvastega on lihtsam manipuleerida.

Juhul kui need inimesed on moel või teisel oma praeguse elu ja/või valitsusega rahuolematud, siis muutub mäng veelgi lihtsamaks. Tuleb vaid mainida sobivas kombinatsioonis vastavaid märksõnu ning kodaniku pilk lööb särama ja mõistus tuhmub. Ega siis kodanik pole ise oma hädade põhjustaja, süü paikneb alati kuskil väljaspool ning võimudele näpuganäitamine toimib kõige lihtsama ventiilina.

„Noh see erakond X ja minister Y on ju teada-tuntud sulid.“ „Need seal Toompeal/Brüsselis on kõik ühetaolised“. Tuleb tuttav ette? Olen kindel et suudate ka ise seda rida pikalt jätkata.

Rahulolevad kontorid

Vastavate kontorite töötajad Venemaal on viimasel ajal ilmselt rõõmsad ja rahulolevad. Märksõnu, mille peale Euroopa kodanikud põlema süttivad, tekib juurde suisa ridamisi. Kooselu seadus. Kreeka võlakriis. Pagulaste kvoodikaupa jagamine. Need on ainult esmased meeldetulejad.

Hämmastav on see, missuguse himura valmisolekuga on meie enda kaaskondsed kasutusele võtnud isegi seni vaid vene meediaruumi põhjakihtides levinud sõnakesed. Üks mahlakamaid on ehk „tolerastid“, mis peaks markeerima neid „rahvavaenlasi“ kes üritavad euroopalikke väärtusi kaitsta.

Tõsi küll, ma ei üritagi väita et mainitud probleeme pole olemas ja kõik on vaid Kremli infosõdurite väljamõeldis. Kuid särasilmsed klahviklõbistajad võiks mõnikord hetke mõelda, kas kõik need meediaklibakad, mille juurde oma kommentaare kruvitakse, on ikka tõesed? Või järsku olete te liitunud võõrast asja ajavate infosõdurite armeega?

---------------
pilt võetud siit

Monday, August 10, 2015

Vladimir Toiduhävitaja


Otsus hävitada toiduaineid riigis, kus allpool vaesuspiiri elab ametlikult 23 miljonit inimest, peaks inimliku loogika järgi tooma kaasa ränga mainekujundusliku löögi võimudele. Aga ühtlasi tõi see ilmsiks ka palju muud põnevat, sh FSB kohta.

Alates 6.augustist hakkas kehtima määrus, mille kohaselt tuleb Euroopast sisseveetud keelatud toiduained füüsiliselt hävitada. Näidishukkamisena sõtkuti Belgorodski oblasti prügimäel telekaamerate ees pidulikult maa sisse Kamazi-koormatäis juustu. Otsus kutsus esile protesti blokaadi üle elanud Piiteris, üleskutsele see tühistada on allkirja andnud juba üle 300 tuh inimese.

Kus toitu otseselt ei põletata, seal järgneb tseremoniaalsele hävitamisele palju vähem pidulik „järelnoppimine“. Ühes Smolenski oblasti utiliseerimiskohas asusid kohalikud prügimäele saadetud kraami kohest laialivedamist. Kes korjas paremaid palu endale, kes loomatoiduks, mõni aga kiitis, et veidi muditud virsikud on „just see mis samaka-ajamiseks vaja“

Kurioosse võrdlusena kõlab Taanist tulnud uudis, mille kohaselt sealne juustutootja andis Venemaale müümiseks ja seismajäänud juustu Toidupangale, mis jagas selle puudusvajajatele. Taolise humanitaarse aktsiooni kõrval mõjub toiduhävitamine eriti küünilisena riigis, mille elatustase jääb Taani omast kaugele maha.

Muuseas, vähem teada on fakt, et keelatud on ka välismaise meditsiinitehnika sisseostmine riigihangete kaudu. Selles järjest laienevas nimekirjas (nüüdseks 101 punkti) leidub nimetusi, mille asendamise vajadus kodumaisega on ehk suhteliselt lihtne ja ka mõistlik, nt meditsiini-riietus ja ravimite säilitamiseks mõeldud külmikud (ehk annab see arengutõuke kohalikele tootjatele). Kuid väga spetsiifiliste ravimite ja liikumist hõlbustavate abivahendite kadumine tähendab reaalset valu ja häda konkreesetele inimestele. Tragikoomiliselt kõlab seejuures tehtud mööndus, et kõike keelatut võib sisse osta Armeeniast, Kazahtsanist ja Valgevenest.

Paar huvitavat seika veel. Nüüdne kampaania, mille käigus korjatakse müügilt ära keelatud kaupu, näitlikustab kahte asja. Esiteks – keegi ei kavatsenudki tõsiselt võtta senist sisseveokeeldu (erinevatel hinnangutel täidetakse presidendi ukaasidest heal juhul pool, seaduste järgmisega on asi veelgi nirum). Teiseks – ilmsiks tuleb FSB alluvuses töötava piirivalve ebaefektiivsus ja/või korruptiivsus, sest kuidagi teisiti ei saa seletada keelatud toiduainete jõudmist poelettideni.

--------------

Pilt võetud siit

Monday, August 3, 2015

Nullpunkti nihutamine


Ah et teie teete nii? No mis seal ikka, eks me peame siis teile sama mõõdupuuga vastama!

Rahvusvahelistes suhetes on laialt kasutuses mõiste tit-for-tat. Ehk siis võrdväärne vastutegutsemine. Nt kui riik X saadab välja riigi Y saatkonna töötajaid (nt spioneerimise eest vms), siis on teisel riigil täielik õigus saata välja samapalju X riigi diplomaate. Kõik on õiglane ja arusaadav, küsimusi pole.

Venemaa on aga alatihti kasutanud samasugust retoorikat puhkudel, mis ei ole nö terve mõistuse kohaselt niimoodi tõlgendatavad.

Näiteks hoiatab nüüd Venemaa välisministeerium, et kui USA kavatseb arestida Venemaa varasid, siis jätab Moskva endale õiguse samaga vastata. Ainult et ... USA samm pole ju asjade alguspunkt, vaid reaktsioon Kremli varasematele sigadustele. Jutt on Jukose varade kaaperdamisest Kremli sidusfirmade poolt. Asi anti rahvusvahelisesse kohtusse, kes otsustas et Venemaa peab Jukose aktsionäridele kompenseerima tekitatud kahjud. Üks võimalus neid kahjusid hüvitada on arestida süüdlase omand – antud juhul siis Venemaa varasid.

Samast seeriast on Venemaa vastusanktsioonid Lääne sanktsioonidele. Venemaa keelustas nt rea Euroopas toodetud toiduainete sisseveo oma territorriumile. Nüüd on jõutud omaenda rahva meelepaha kütva olukorrani, kus keelatud toiduaineid plaanitakse „igal võimalikul moel“ hävitama hakata. Isegi õigeusu kiriku esindajad on plaani vastu sõna võtnud ... kuid olgu, mitte sellest pole meie tänane lugu. Lugu on hoopiski sellest, et Lääne sanktsioonid ei olnud ju loo nullpunkt, vaid vastus Kremli varasemale sigadusele ehk Krimmi „kojutoomisele“ ja Ida-Ukrainas toimuvale.

Kuidas te suhtuksite olukorda, kui kohus mõistab kurjategija süüdi, kuid seepeale tõuseb süüdlane püsti ja teatab tõsimeeli: „Kohtuniku ja ühiskonna käitumine minuga siin kohtusaalis sunnib mind mõlemaid karistama!“ Juhul kui sellised ähvardused kõlavad, on kogu ausale publikule selge, et süüalune on ebaadekvaatne ning tõenäoliselt oleks mõistlik kodanik ühiskonnast pikemaks ajaks isoleerida.

Kui nüüd hetke meenutada pisut varasemaid sündmusi, siis ka 2008.a Gruusia sõja puhul üritas Kreml sündmuste nullpunkti retooriliselt nihutada sel moel, et enda tegusid õigustada. Et näete, me peame oma kaasmaalasi kaitsma kurjade grusiinide eest! Aga vabandust, kas sellele ei eelnenud vene kodakondsuse massiline jagamine kohalikele ja jõhker provotseerimine?

Või olgu veel üks näide. Kremli jutupunktide kohaselt toimus Kiievis riigipööre, mässajad ründasid vaeseid berkutlasi jne. Aga oot-oot, millest siiski sündmused alguse said?

Eks neid näiteid võib tuua veel ja veel. Kuid peamine on see, et ei tohi end lasta sellise infantiilsevõitu retoorilise nõksuga „aga tema ju alustas esimesena ja mina pidin ainult ennast kaitsma“ lollitada. Sündmuste nullpunktiks on siiski toimepandud sigadus, mitte sellele järgnenud reaktsioon. Paraku võtavad ka muu maailma ajakirjanikud, kommentaatorid ja poliitikud pahatihti üle Kremli poliitilise retoorika ning muutuvad seeläbi nn kasulikeks idiootideks.
-----------
pilt võetud siit

Saturday, August 1, 2015

Putin-plan vs Putin-slil

Venemaalaste suhtumise üksteisesse ja ümbritsevasse maailma määratleb viimase aasta jooksul ära vastus ühele küsimusele: mida arvab vestluspartner Krimmi taasühendamisest ja laiemalt Ukrainas toimuvast.

Iseloomulik tsitaat ühele vene ajakirjanikule Krimmis öeldust: „Kas sina, venelane, oled ikka meie poolt, kas sa toetad presidenti? Kui ei, siis mina kui normaalne Sevastoopoli elanik, annan sulle peksa.“ Ütlejaks oli muuseas naisterahvas.

Kui ühelt poolt on nö normaalne vene patrioot õnnelik selle üle, et Krimm „naases kodusadamasse“, siis suhtumine Ida-Ukrainas toimuvasse jagab nad kahte laagrisse.

Putin-plan

Ühe seltskonna meelest on kõik nn Novorossia ümber toimuv osa suurest plaanist. See, et Odessat ja Mariupolit, Kiievist rääkimata, pole veel vabastatud fašistlikust huntast, on taktikaline viivitus. Ja üldse on Putin andeka riigimehena suutnud vältida Lääne poolt seatud lõksu, kuna viimane tahab meelitada Venemaad täiemõõdulisse sõtta.

Et need kaks eelmises lõigus toodud mõtet on omavahel skisofreenilises vastuolus, pole tõsise patrioodi jaoks oluline. Peamine on see, et kuskil on olemas kurjus (bandeeralik Kiiev või nö Washingtoni obkom) ja et Venemaa on lõpuks ometi vastu hakanud.

Välised vaenlased ja nende siseriiklikud sabarakud peavad sõjanõu Venemaa hukutamiseks ja tükeldamiseks. Kui Putinil on plaan kuidas vastu hakata ja deržava päästa. Venemaa tõuseb põlvilt ja istub tanki ning näitab veel kõigile!

Kuidas see kõik haakub objektiivselt langeva naftahinnaga ning subjektiivselt saamatu majanduspoliitikaga, küsite? Tubli patrioot selliseid provokatiivseid küsimusi ei küsi, sest ta teab, et Putinil on plaan.

Putin-slil
Kuidas tõlkida seda venekeelset terminit, mille kohaselt „Putin vsjo slil“? Ausalt öeldes väga head eestikeelset vastet polegi. Putin loobus kõigest? Müüs kõik maha? Andis alla või järele? Reetis? Kõik need variandid on head, aga mitte kõikehõlmavad. Tegemist on vanglamaailmast pärit sõnakesega, mis tähistab seda kui keegi andis oma kaaslased üles ja/või rääkis mentidele plaanist.

Selle mõtte pooldajad on seisukohal, et Venemaa poleks pidanud peatuma, vaid tungima edasi. Oleks tulndud vabastada kannatav vennalik ukraina rahvas bandeeralike fašistide ikkest. Sest Kiievis olla ju toimunud lääne mahitatud riigipööre ja võimu olla haaranud kaikamehed, kes mõistagi on kõik Washingtoni ja Brüsseli palgal.

Novorossia pole mitte lihtsalt poliit-geograafiline nimetus, vaid kontseptsioon, mis tähistab vene idee taasündi, uut hingamist. Kompromissitut võitlus ja loobumist Lääne poolt pealesurutud elukorraldusest.

Selle koolkonna erakordseimad esindajad kutsuvad üles mitte peatuma ennem, kui kogu Euroopa on vabastatud (tõsi küll, pisut häguseks jääb, et siis kelle käest ikkagi?). Leebemad väidavad, et Venemaa on pool-koloniaalses staatuses ning miinimumprogrammina tuleb iseend vabastada ja siis alles liikuda Suur-Venemaa poole.

Nii ehk teisiti, soovitan kasvõi mõttemänguna esitada endale ja kolleegidele küsimus, et „kelle oma on ikkagi Krimm ja misasi on Novorossia?“ Vastused võivad olla üllatavad. Kuid hoiatus – te võite minna oma lähikondsetega tülli, nii nagu on tülli läinud paljud venemaalased ja kaasmaalased.

----------
pilt võetud siit