Litvinenko raport

Inglismaal ilmunud raport Aleksandr Litvinenko surma asjaolude ja Vladimir Putini seotuse kohta selle mõrvaga kiskus taaskord meedia tähelepanu keskmesse pea kümme aastat tagasi toimunu.

328-leheküljeline raport on kokkuvõte tohutust hulgast intervjuudest tunnistajate ja ekspertidega.

Vladimir Putini nimi kordub selles lausa 186 korral, teksti kohaselt oli tal olemas nii motiiv kui võimekus ja varasem kogemus taoliste operatsioonide korraldamises. Käsu anda polloonium FSB'le sai teha ainult tema. Peamise kahtlusaluse ehk Andrei Lugovoi autasustamine Inglismaal alanud juurdluse ajal "parlamentarismi edendamise eest" ja rida muid detaile ei jäta üldiselt kahtlustki, et kas Putin nö mikromanageeris kogu protsessi kulgu (nagu Putin kiitles Krimmi kohta) või siis vähemalt kiitis heaks kellegi teise poolt välja töötatud plaani.

Teatraalne kättemaks isikliku solvangu ja väga vastikute süüdistuste eest on midagi, mis kriminaalses kultuuris peab paratamatult järgnema. Venemaa jõu- ja võimustruktuurid tegutsevad praegu vägagi sarnaste reeglite järgi.

Kõigest sellest sai räägitud ETV Ringvaates ja Raadio 4 eetris.

---------
eksraanitõmmis tehtud siit

Moldova Maidan ja Moskva keelepruuk

Täna on Moldova protestides järjekordne tipphetk – opositsioon on kutsunud üles 24.jaanuar massimeeleavaldusele, millel on väga suur potentsiaal kasvada üles vägivaldseks. Varem on rahvas sisse murdnud nii parlamenti kui telejaama ja valitsushoonetesse. Korrakaitsjate senine nõrk vastupanu ja organiseeritult tegutsevad mäsulised lubavad oletada, et senised vallutused ei jää viimaseks.

Mis mind kõige toimuva juures enim murelikuks teeb, on Moskva keelepruuk. Sisuliselt korratakse samu uudiseid mis Ukraina puhul – korruptsioonist väsinud rahvas tõuseb üles valitsuse vastu. Kuid see viis kuidas neid uudiseid vormistatakse on kardinaalselt teistsugune, kas lihtsalt neutraalne või otseselt heakskiitev. Soovitan kasvõi jälgida Vene propaganda uuelaadset hääletoru – Sputniku Moldova haru.

Nn Vene Maailma veebileht kiidab avalikult, et üks rahutuste korraldajatest saabus pool tundi enne järjekordset ägenemist Moskvast ja nimetab toimuvat lahtise tekstiga venemeelseks.

See peakorraldaja, Renato Usatõi on nö Euraasia suunda Euroopa omale eelistav ettevõtja, kelle varandused on kokku aetud Venemaa turgudel. Vahepeal Moskvas redus olnud poliitik nõuab erakordseid valimisi ning põhiseaduse muutmist. Mehe taga on ilmselgelt hea PR-meeskond, kes on tööle pannud ka oma youtube kanali.

Et Moldova karistamine eurosuuna valimise eest on vältimatu, olen mh kirjutanud ka mina ise (enesetsiteerimise võlu ja vaev, kas pole :) ). Tundub et aeg on nüüd käes.

---------
ekraanitõmmis võetud siit

Vene nepotismi eripäradest

Favoriitidel on Venemaa ajaloos alati olnud oma kindlalt ebakindel roll. Kindel, sest jäigad ja juhikesksed režiimid vajavad lojaalseid toetajaid, kelle ustavust ostetakse suuremate või väiksemate kingituste abil. Ebakindel, sest ükski favoriit ei tohi liiga enesekindlaks muutuda ning mõni pea lihtsalt peab aeg-ajalt langema.

Riikliku onupojapoliitika eripäradest Venemaa näitel sai räägitud TV3 uudistele, uudislõiku saab järelvaadata siit.

Разбор полетов: Kölni sündmused ja Poola-Ungari liit

Kölni sündmuste seletamisel saab kasutada nii universaalseid kui spetsiifilisi seletuskäike. Universaalne: nö uus poiss klassis saab käituda kahel moel, kas istuda vaikselt nurgas ja oodata kuni temaga ära harjutakse ning narrimine lõpetatakse, või siis lüüa jalaga uks lahti ja sundida teisi endaga arvestama. Nood noored mehed Kölnis on valinud enesekehtestamise tee. Spetsiifiline ehk seksuaalne alatoon toimunu ümber tuleneb sellestsamast faktist, et sisserändajad on noored mehed, kes saabusid konservatiivsest, täis keelde ja piiranguid keskkonnast ja kes siin tunnevad end vabalt.

Poola ja Ungari koostööd EL raames kiputakse üle dramatiseerima, eriti kummaline on kõikvõimalike siltide rohkus, mida kiputakse nii Poolale kui sellele "liidule" külge kleepima. Nende kahe riigi nägemus võtmetähtsusega majandusküsimustes on äärmiselt erinevad.

Kogu saadet saab kuulata siit. Pildil saatejuht Artur Aukon, stuudios olid veel Karmo Tüür ja Harri Tiido.

Gaidari-nimeline ärritaja

Nafta-ajastu on läbi. Venemaa on kaotajate poolel. Peamine eskpordiartikkel on ajud, mis lähevad jäädavalt. Tõsi küll, riigil võib olla veel lootust, juhul kui lõpetataks nõukogude-aegse haridussüsteemi kopeerimist. Umbes niimoodi võib kokku võtta äsja Moskvas toimunud foorumi ühe säravama kõneleja German Grefi kõne.

Gaidari foorum ehk Venemaa üks peamisemaid majanduspoliitilisi konverentse on üsna vastuoluline ja väga paljude jaoks ärritav nähtus. Kunagise peaministri Jegor Gaidari nimi ise mõjub väga paljudele kui punane rätik – seostatakse ju tema nimega liberaal-demokraatlike reformide katseid. Konservatiivsema seltskonna jaoks on see kõige halva, riigi kunagise hiilguse hävitamine, Lääne ees lömitamise jne võrdkuju. Teisitimõtlejate jaoks oli aga tegu poolikute reformide ajastuga, mil „üritati küll parimat, aga välja kukkus nagu alati.“

Kuid olgu selle taustaga kuidas on, igatahes pole liberaalsete sugemetega mõtlemine Venemaal kuhugi kadunud, eriti kui jutt käib majanduspoliitikast. Ning seda aktsepteeritakse ka kõrgeimal tasandil. Konkreetse konverentsi puhul oli selle näitajaks peaministri rolli täitva Dmitri Medvedevi osalemine.

Grefi u 20-minutist esinemist soovitan kuulata kõigil, kes vene keelt vähegi valdavad (nagu ka muid sama ürituse jupikesi), kuid toon lühidalt mõne punkti.

Tehnoloogiline areng on saavutanud sellise tempo, et seee muudab nii 1) riigi kui 2)majanduse toimimise aluseid ja samuti 3) iga inimese elu. Üks peamine neist on nö horisontaalse kultuuri, koostöö muutumine edu võtmeks, samal ajal kui Venemaal juurutatakse siiani jäika vertikaalset allumis-kultuuri.

Venemaa senine suurim rikkus ehk süsivesinike-põhised energiakandjad muutuvad kiirkorras järjest väheolulisemaks. Hiinas püsti pandud päikese-, hüdro jm taastuvenergia tootmise võimsusi on juba praegu 560 gigawatti ehk u 2,5 korda rohkem kui kogu Venemaa elektrienergia tootmise võimekus. Praegu läheb 56% naftast transpordile, kuid seoses elektriautode tuleku ja energia säilitamise võimekuse kasvuga seda kõike ei lähe lihtsalt vaja.

Grefi juhitud SberBanki süsteem on hetkel Venemaa suurim infotehnoloogiline tegija. Grefi sõnul on nad ise hirmus uhked selle üle, et nad praegu viivad sisse 41 tuh uuendust aastas oma veebikeskkonnas. Aga nt Amazon teeb 10 tuhat muudatust päevas! Ees ootavad aga veel kiiremad ja suuremad hüpped ning põhimõttelisemad muudatused.

Kohati väga tehniliseks ja arvutihedaks muutuv tekst mõjus väga paljudele ärritajana. Samal foorumil toimuv vaidlemine on iseenesest mõistetav – see ongi liberaalse mõttemudeli põhialus. Mäherduse ragiseva põlgusega tümitasid aga kõrval- ja vastuseisjad, see on suisa imetabane. „Liberaalid alustavad Venemaa uue laialivarastamise ettevalmistusi“, „Tarakanidele meenus tulevik“ – olgu toodud vaid mõned pealkirjade näited.

Mis mulle aga väga meeldis – konverentsi üldtonaalsus oli küll kriitiline, aga mitte ahastav. Venemaal on lootust, kuid kõigepealt peab ta muutuma.

----------

pilt võetud ekraanitõmmisena siit

Venemaa julgeolekustrateegia 2015: üldine ja eriline

2015.a viimasel päeval allkirjastas Vladimir Putin Venemaa Föderatsiooni uue julgeolekustrateegia.

See ligi 30-leheküljeline ja 116 punktist koosnev dokument on üsna põnev lugemismaterjal, ehkki on selge, et ükski paber ei ole kunagi alus liiga sügavate järelduste tegemiseks, selleks tuleb ikkagi jälgida pigem tegusid, mitte sõnu. Eriti veel, kui taolised dokumendid sünnivad kiirelt muutuvas julgeolekukeskkonnas.

Ajastule iseloomulikult ei kanna uus strateegia enam „aegumiskuupäeva“. Eelmine, 2009.a julgeoleku alusdokument teatas, et et tolles määratakse tegevuskavad kuni aastani 2020. See tärmin pole veel küll kätte jõudnud, kuid uued ajad vajavad ka uusi plaane.

Ennem detailsemaks minemist põgus märkus – julgeolekustrateegia on üldine raamdokument, mille alla peaks ideaalmaailmas tekkima juba rakenduslikuma olekuga paberid: sõjalise, informatsioonilise, energeetika-alase jne julgeoleku tagamisele pühendatud kavad.

Venemaa eripärad

Väga laias laastus saab nendes 116 punktis kirjapandu jagada kaheks: universaalseks ja spetsiifiliseks. Suur osa tekstist on mõistagi üsna universaalne, sarnaseid mõttekäike ja sõnakasutust võib leida kõigist julgeoleku-käsitlustest.

Vajadus kindlustada oma riigi sõjaline kaitse, kodanike heaolu, majanduslik areng, informatsiooniline turvalisus jne – kõik see on iseenesest mõistetav ning vastavaid lõike võiks leida mitte ainult Venemaa, vaid ka Venezuela või Vanuatu vastavatest dokumentidest ... juhul kui need olemas on.

Mis aga meid huvitavad, on Venemaa spetiifilised eripärad. Kõige üldisemalt: praktiliselt kõik ohud lähtuvad väljast. Venemaa ühiskonna destabiliseerimine, nn värviliste revolutsioonide mahitamine, informatsiooniline mõjutamine, traditsiooniliste väärtuste õõnestamine – kõik see tuleb väljast. Mitte et kodanikud võiks olla rahulolematud omaenda riigi poolt aetava poliitikaga, vaid kui on rahulolematus, siis see tuleb „rea riikide eriteenistuste ja välismaiste organiatsioonide“ poolt (p 45 ja 47). Ka oma kodanike elukvaliteedi vähenemine tuleneb välistest piirangutest (p 51 ja 57).

Permanentne sõjaline mõtlemine

Suurim küsimärk kerkis aga selle ülevaate autori jaoks selles kohas, kus räägiti Venemaa majanduse edendamisest ja turvalisuse tagamisest. Nimelt sisaldas see lauset, mida tasub lausa tsiteerida: „sõjatööstuskompleksi areng kui tööstustootmise moderniseerimise mootor“ (p 62/8).

See mõttekäik õhkab sügavate 70’te külma. Nõukogude Liidus oli tõepoolest STK (sõjatööstuskompleks) kõige alus. Selle jaoks töötas tehnoloogilise luure (kes varastas välismaalt ideid) ja konstruktorbüroode võrgustik (kes pidid kokkuvarastatust tegema kodumaise tööstuse jaoks sobivad joonised). Mis STK’st üle jäi, see võeti osaliselt ka tsiviilis kasutusele.

Tänapäevases avatud maailmas käivad asjad teisiti. Eelkõige väikestes erafirmades (nn startup’ides) töötatakse välja tehnoloogia, mis siis osaliselt võetakse kasutusele ka STK’s, või siis juba ostetakse viimase poolt valmiskujul sisse.

Pidada STK’d majanduse ... ja eriti selle moderniseerimise nurgakiviks? Seda saavad vaid inimesed, kes elavad permanentse sõja maailmas.

Suhe välismaailmaga

Meie jaoks on mõistagi oluline, kuidas nähakse Moskvas oma suhet välismaailmaga. Mõistagi on Venemaa jaoks prioriteediks SRÜ riigid, samasse konstrueeritavad Euraasia majandusühendus jms.

Laia maailma, rahvusvahelise julgeolekukorralduse osas on Venemaal aga nii mõndagi öelda. Jäädes truuks oma (kohati kõikuvale) tavale, kinnitatakse ÜRO ülimuslikkust ja selle Julgeolekunõukogu erirolli. Arusaadav, kas pole, vetoõigus vajab säilitamist.

Partneritena väljaspool SRÜ’d loetakse üles Hiina ja India, Šanghai koostööorganisatsioon ja laiemalt Aasia-Vaikse ookeani regioon. NATO suunal tõdetakse karmilt, et tolle sõjaliste elementide lähenemine Vene piiridele on lubamatu ... ja vihjatakse vajadusele luua Euro-Atlandi ruumis avatud julgeolekuruum (p 97). NATOga olevat koostöö võimalik kui viimane arvestab Venemaa seaduslikke huve (p 107).

Mis puudutab meid, siis Balti riike mõistagi eraldi ei nimetata. Kui väga tahta, siis pea ainukeseks vihjeks on soov luua ühine inforuum, mis lisaks SRÜ riikidele katab ka lähinaabrust.(p 82)

Ja üldse, Venemaa on rahul. Kui tsiteerida dokumendi 8.punkti, siis on Venemaa suutnud end tõestada, kaitstes oma kaasmaalasi välismaal ning omaenda territoriaalset terviklikkust. See, et taolise kaitsmise käigus on naaberriikide samasugune terviklikkus kannatanud, on Venemaa julgeolekustrateegia seisukohast ebaoluline.

---------------

artikkel valmis ERR palvel ja ilmus siin.

---------------

pilt võetud siit

Разбор полетов: Lähis-Ida ja Ukraina

Selle aasta esimeses saates rääkisime Lähis-ida süvenevast konfliktist ja Ukraina arengutest.

Iraani ja Saudi Araabia vahel vindunud pikaajaline vastuseis sai uue hoo sisse peale ühe vaimuliku hukkamist. Kas tegu oli millegi erakordsega ja kes oli too hukatu? Missugust rolli mängib siin laiem šiiia ja sunni vastuolu? Kuidas mõjutab asjade kulgu see, et Saudi Araabia on traditsiooniliselt olnud USA liitlane? Aga Iraani sanktsioonide leevendamine?

Ukraina liikus (vähemalt nominaalselt) sammukese edasi mööda euroopastumise teed. Kas aastavahetusega jõustunud lepetel ja nende osadel on ka reaalseid mõjusid?

Kõigest sellest rääkisid saatejuhi Artur Aukon juhtimisel eskperdid Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saadet saab järelkuulata siit.

--------------
pilt võetud siit

BRICS kui ohver?

Möödunud aasta lõpul ilmunud ülevaate kohaselt on BRICS-nimelisel ühenduse riikidel jätkuv juhtkoht ühes kahtlase väärtusega edetabelis – nimelt kapitali väljaveo TOP-10’s.

BRICS ehk Brasiiliat, Venemaad, Indiat, Hiinat ja Lõuna-Aafrikat ühe nimetuse alla paigutav nähtus on ausalt öeldes rohkem soovmõtlemise tulemus kui reaalselt toimiv rahvusvaheline organisatsioon.

Nojah, organisatsioon ta ju on, veebileht olemas ja puha. Igaastased kohtumised toimuvad (möödunud aastal Venemaal, järgmine Indias). Riigidki omaette võetuna on täiesti arvestatavad tegijad, kes ühes, kes teises võtmes. Kuid soovmõtlemine seisneb püüdes näha neid ühte asja ajamas ... eriti veel Venemaa juhtimise all. Kuid selle teema lahiseletamine viiks meid kaugele algse uudise juurest.

Niisiis, vastavalt raportile juhib kapitali väljaveo edetabelit seekord Hiina (140 mlrd USD), teisele kohale jääb Venemaa (105 mlrd), India jääb neljandale, Brasiilia kuuendale ja Lõuna-Aafrika seitsmendale kohale. Kokku on nende riikide osakaal ligikaudu pool kogu rahavoost.

Olgu öeldud, et Venemaa on seda edetabelit ka korduvalt juhtinud (2008 ja 2011.a).

Iseenesest poleks ju kapitali vabas liikumises midagi halba, kuid paraku on taolise rahaliigutamise juures alati ka kriminaalne pool. Rikutakse omamaiseid mängureegleid, enamasti on problemaatiline ka raha nö valgeks pesemine ihaldatud sihtriikides.

Miks aga on pealkirjas viidatud BRICS’i võimalikule ohvrirollile? Aga eks ikka on ju igal lool vähemalt kaks tahku. Nii näiteks on Venemaa FSB juht Nikolai Patrušev asju lasknud teistpidi paista. Tema seletuse kohaselt on Lääs see, kes on hoopiski kõiges süüdi. Justnimelt Lääs pumpab kõnealustest riikidest raha välja, kasutades seejärel kapitali illegaalse väljaveo argumenti survevahendina BRICS vastu. Rahvusvahelised finantsorganisatsioonid, mis tegelevad mh ka taoliste rahavoogude monitoorimisega, on selle seletuse kohaselt vaid intrument Lääne kätes.

Kas teile ei tule selline retoorika tuttav ette? Kõiges on süüdi teised, sh „mendid“, „kitsed“ ja muud korrakaitseorganid.

----------

tabel võetud siit