Monday, October 30, 2017

Idapartnerlusest Välimäärajas


“Missugune on praegu Euroopa Liidu idapartnerluse hetkeseis, sellest kõnelevad pühapäevases Välismäärajas Eesti Idapartnerluse Keskuse direktor Jaan Reinhold ja Eesti Välispoliitika Instituudi analüütik Karmo Tüür. Saatejuht on Erkki Bahovski.”

Kas Idapartnerlus on rohkem elus või surnud, miks sellest on põhjust rääkida? Laienemisvolinik Johannes Hahn on kunagi öelnud: “Meil on valida, kas me ekspordime oma naabruskonda stabiilsust või impordime ebastabiilsust.”

Saadet saab järelkuulata siit.



pilt võetud siit

Sunday, October 29, 2017

Narva asja ajamine




Ükskord hakkasid eestlane, sakslane ja venelane ... eksole, kõlab nagu hea anekdoodi algus :)

Rahvusarhiivi ruumes toimus näituse "Kuidas Narva Eestiga jäi" avamine, ehk siis meenutus sellest, kuidas toimus Narva autonoomia-referendum. 

Avamisele eelnes aga vestlusring, kus eestlane (Karmo Tüür), sakslane (Olaf Mertelsman) ja venelane (Igor Kopõtin) rääkisid sellest, mis on piirilinna lugu, tegu ja nägu. Modereeris veel üks eestlane (Piret Ehin)

Fotogalerii vestlusringist leiab siit, näitusest endast rääkiva loo aga siit.



Friday, October 27, 2017

49.veerandtund väliskommentaatoriga. Aimar Ventsel: Kazahstan Hiina ja Venemaa vahel


Veerandtund väliskommentaatoriga. Aimar Ventsel: Kazahstan Hiina ja Venemaa vahel. Saatejuht Karmo Tüür.



Aimar Ventsel on Tartu Ülikooli Kultuuriteaduste instituudi teadur



– Kazakstan ja EXPO – kuid edukas see oli ja kas Eesti otsus mitte osaleda oli õige?

– Kazahstan, Hiina ja “üks tee, üks vöö”

– Kazahstan ja Venemaa



pilt on võetud siit

---

saade on järelkuulatav siit

48.veerandtund väliskommentaatoriga. Monika Reinem: Jaapani põhiseaduse muudatus ja Põhja-Korea


Veerandtund väliskommentaatoriga. Monika Reinem: Jaapani põhiseaduse muudatus ja Põhja-Korea. Saatejuht Karmo Tüür



Monika Reinem on Välisministeeriumi poliitika planeerimise osakonna nõunik.



– Alustuseks vaatame Jaapani sisse. Toimunud valimiste valguses – kas on oodata muudatusi, nt põhiseaduse muutmise osas?

– Jaapani välis- ja julgeolekupoliitika. Eriti julgeolekupoliitilises võtmes on Jaapan seni tugevalt toetunud USA’le, kas selles osas on näha nihet?

– Jaapan ja Põhja-Korea. Jaapan on nüüd kaks korda olnud tinglikult Põhja-Korea “tule all”, kuna raketid lendasid üle saarte. Kas ja mida plaanib Jaapan selle osas ette võtta?



pilt võetud siit

---

saade järelkuulatav siit

Tuesday, October 24, 2017

Surmavalt vaba mõte


Kas sõna võib tappa? Ehk otseselt mitte, kuid vabamõtlemise eest tapmine on paraku muutunud Venemaal üsna tavapäraseks.

Moskva opositsioonimaigulise raadiojaama üks juhtivaid hääli Tatjana Felgengauer sai liiga vaba sõna eest noa kõrri. Sünge sümboolsus, kas pole?

Teda rünnanud mees võib olla küll vaimuhaige, kuid tema tegevuses polnud midagi juhuslikku. Praegu teada olevate andmete kohaselt teadis ta ilmeksimatult tulla ruumi, kus Felgengauerit hetkel olema ei pidanuks, taskus nuga ja käsitsi joonistatud ruumide skeem.

Murettekitav muster


Samamoodi pole midagi juhuslikku laiemas mustris, mille alusel rünnatakse Venemaal praegu valitsevalt seltskonnale ebamugavaid tegelasi. Panen selles mõttes ühte ritta nii Anna Politkovskaja kui Boris Nemtsovi, Oleg Kašini kui Lev Šlošbergi, kui nimetada vaid mõningaid.

Erinevatel andmetel on Venemaal tapetud u 400 ajakirjanikku. Kui palju on sellele lisaks hukkunud muidu aktiivseid kodanikke, ei oska keegi öelda. Lihtsalt läbipeksmised või lihtlabased hirmutamised ei kajastu selles statistikas üleüldse, kuigi vägivald on vägivald, olgu siis kasvõi vaimne.

Ei, ma ei väida, et iga rünnaku taga on Kremli käsud või Tema Enda näpunäited. Ei, selle taga süsteemiloov õhustik, kus kõik kriitiline on automaatselt vaenulik ja selle ründamine õigustatav.

Salastamise ja hirmutamise õhustik

Paranoilise õhustiku loomise näitena saab tuua kasvõi kurikuulsa määruse, millega keelatakse avalikustada sõjaväelaste hukkumise asjaolusid – vältimaks „pahatahtlikku“ kära ida-Ukrainas hukkunute ümber. Oh miks küll meenub siinjuures 1930’te suure terrori aegne korraldus mitte teada anda mahalaskmiste kohta jm detaile?

Suisa skisofreenilise näitena võib aga tuua praegu ekraanidele jõudva filmi „Matilda“ lugu. Ilma filmi nägemata on selle vastu tekkinud terve rahvaliikumine, mis kohati on võtnud õigeuskliku džihaadi vorme. Märtriks kuulutatud tapetud tsaari au ja väärikuse kaitsele tõusevad õigeusklikud kommunistid. Riigis, kus sellesama tsaari tapjat näidatakse mumifitseerituna kõige paganlikumal kombel pealinna keskväljakul raha eest rahvale nagu habemega naist mõnes friigitsirkuses.

Riiklikust, sõjalis-patriootlikust peajoonest teisiti arvajate (verbaalse) peksimise igaõhtused näidisetendused toimivad populaarsemates telešõudes. Kahtlustavamad kommentaatorid näevad muuseas ka selles, et võimukriitlise Felgengaueri ründamisest tehti peamine teleuudis, samasugust näidis-sõnumit: „nii juhtub nendega, kes meie vastu on!“

Lapsik, kuid näitlik õigustus

Jah ma tean et nüüd tekivad kommentaarid stiilis: „aga mujal tapetakse ka ajakirjanikke!“ Palun mõelge korraks, kas juhul kui teie lähikondne saab pimedas kõrvaltänavas peksa, lepite seletusega: „seda juhtub teistega ka“? Selline infantiilne õigustus „aga teised teevad ka“ on muutunud kremli-meelse retoorika tunnuslauseks.

Moskva raadiojaamas toimunud kallaletung ON rünnak sõnavabadusele, olgu selle vahetuks teostajaks siis nõdrameelne või mitte. Vaba mõtte kandjaid sunnitakse kas vaikima või lahkuma, sisemisse või välisesse emigratsiooni. Ja sellest on meeletult kahju, sest suletud ja vihaselt vaikivas ühiskonnas peavad elama ka täiesti normaalsed avatud inimesed.

Õnneks pole aga keegi loodusseadusi ära muutnud ning pendliefekt on neist üks arusaadavamaid. Varem või hiljem muutub olukord ja me saame oma naabriga taas normaalselt suhelda. Seniks aga saame ilmselt nägema vaba mõtte kandjate jätkuvat pagemist riikliku paranoilise surve eest.

---

lugu ilmus Postimehes

Thursday, October 19, 2017

Разбор полетов: Kataloonia


Kataloonia peaaegu-et-katse iseseisvuda: mis läks valesti, miks selle referendumi-taolise nähtuse tulemusi keegi ei tunnusta? Kas ehk oli tegu diplomaatilise väljapressimise katsega? Kas sellele võib järgneda nö suveräänsuste paraad Euroopas?

Kõigest sellest rääkisid Artur Aukoni juhtimisel nagu ikka Karmo Tüür ja Harri Tiido. Saade järelkuulatav siin.



pilt võetud siit

Riigiloome pole läbi


Omariiklus pole kivisse raiutud. Riikide tekkimine ja olemast-lakkamine, liitumised ja lahknemised pole läbi saanud. Riigiehituslikud protsessid pole lõppenud, pigem leiame end üllatusega olevat keset ümbermõtestamise aega.

Meie ümber on föderatsioone, mis läbivad deföderaliseerimise protsessi – nt Venemaa, kes üritab oma erinäolisi koostisosi pisutki ühetaolisemaks rullida. On unitaar-riike, mida föderaliseeritakse, puhuti koguni väljastpoolt ja vägivaldselt – nt Ukraina. Konföderatsioone hetkel pole (viimane oli Serbia-Montenegro), kuid keegi ei saa välistada ka nende taasteket.

Muutuv Euroopa
Kuna ma tegelen põhiliselt Venemaaga, siis jälgin huviga seal kulgevat vaielust Euroopa tuleviku osas. Hetkel võib neid Kataloonia valguses jagada tinglikult kahte leeri.

Ühed väidavad, et Euroopa riikide killustumine on Mosvale kasulik, kuna see tähendab nõrgemaid rahvusriike ja ka nõrgemat Brüsselit. Teised jälle, et kuna iseseisvuda tahtjad kipuvad tahtma Euroopa Liitu, siis viib see regioonid Brüsseli otsealluvusse ja seeläbi hoopis tugevdab Euroopa Liitu.

Euroopa Liidu kesk-kontorite ja liikmesriikide roll pole täpselt samamoodi igavikulised suurused, ka siin toimuvad pidevad üksteise piiride kompamised ja suveräänsuse taasmõtestamised. Brexit oma paradoksaalsel moel andis sellele protsessile ainult hoogu juurde.

Referendum kui instrument
Riike luuakse alati eliitide poolt ja enamasti rahva nimel. Nn Rahva Tahte väljaselgitamiseks ja omaenda soovide legitimeerimiseks võetakse mõnikord kasutusele ka oma olemuselt üdini populistlik referendum (oma muistsesse Rooma ulatuvatelt juurtelt on referendum „otsustusõiguse tagasiandmine Senatilt rahvale“ ehk populus’ele).

Referendum kui õiguslik instrument omab kahte äärmiselt olulist tahku: pretsedent ja protseduurid. Kas referendumit on kasutatud rahvusvahelise staatuse muutmiseks, separatismi või setsessionsmi legaliseerimiseks? Jah on, nö õpikunäidetena olgu toodud kasvõi ebaõnnestunud Šoti ja õnnestunud Lõuna-Sudaani näide. See, et viimases eelnes ja järgnes referendumile kaos ja verevalamine, ei muuda ära korrektselt läbiviidud referendumit.

Need, kes üritavad aga ühele pulgale panna nt Krimmi ja Kataloonia referendumeid, saavutavad aga ainult ühe tõdemuse – mõlemad referendumid olid ebaseaduslikud, Krimmi oma veel kordades hullem. Siin tuleb mängu protseduuride pool alates väljakuulutamisest kuni häälte lugemiseni.

Unistus piiridest
Mõned unistavad muutumatutest piiridest, teised nende muutmisest, kolmandad piiride kadumisest. Teoreetikud on ammu rääkinud nö Uue Keskaja saabumisest, mil riigipiiride muutmiseks pole vaja muud kui suverääni tahet ja soovitavalt ka piisavalt sõjaväge. Utopistid-idealistid veeretavad inimkonda ühendavaid mõttelõngu.

Me tikume loomuldasa piiride muutumist pelgama, sest enamasti kaasneb sellega suuremal või vähemal määral verd ning igasugune muudatus on pelutav. Kuid selge on see, et enese iseolemise mõtestamise pole lõppenud, riikluse ja suveräänsuse defineerimine on riigi kui valitsemisvormi lahutamatu koostisosa.

Kas tegu on süsteemse nihkega senises rahvuriikide süsteemis või pigem ajutise kõrvalekaldega normiks-peetavast? Pigem kaldun esimese poole, sest muudatuste ihkajaid on hetkel rohkem kui status quo hoidjaid.
---
lugu ilmus Postimehes

Wednesday, October 18, 2017

47. veerandtund väliskommentaatoriga. Mart Nutt: referendum kui riiklikku staatust muutev instrument


Veerandtund väliskommentaatoriga. Mart Nutt: referendum kui riiklikku staatust muutev instrument. Saatejuht Karmo Tüür.

---

– Üldine – kas nõustud minu väitega, et Šoti referendum, Brexit ja Kataloonia on nö ühe puu viljad ehk ühe ja sellesama impulsi eri väljendumisvormid?

– Iseseisvumine referendumi läbi – kas meil on positiivseid näiteid, kus on järgitud protseduurireegleid ja rahvusvaheline üldsus on seda ka tunnustanud? Mis on need nö sõltumatud muutujad, mille täitmise korral on sõltuv muutuja ehk tunnustatud iseseisvumine saavutatav?

– Tunnustamine – keda on nt EV tunnustanud ja miks? Kosovot tunnustasime, Lõuna-Sudaani samuti, Katalooniat samas mitte. Kui palju on siin nö vagunile hüppamist ja kuipalju oma huvide eest seismist?

---

intervjuu kuulatav siit

Kommentaar kunstinäitusele

"Mina ja kunstinäitus?" Te ei kujuta ette, kui hämmeldunult ma selle fraasi telefonitorusse venitasin, kui sain kutse tulla kommenteerima ühte näitust. Tõsi küll, selgus et seos minu ja selle näituse teema vahel on vägagi olemas.

Tartu kunstimuuseumis on praegu väljapanek, mis ilmselt enamiku külastajatest paneb pead raputades tagurpidi välja astuma. Selle näituse ajendiks sai Venemaa seadusemuudatus, millega salastatakse sõjaväelaste hukkumise asjaolud. Muudatud omakorda oli ajendatud ida-Ukrainas hukkunud ja Venemaale saabuvate "koorem 200" probleemi vähendamiseks ... üsna samal moel nagu omal ajal NKVD andis välja korralduse salastada mahalaskmiste detaile Suure Punase Terrori ajal.

Aga kõigest saab lähemat aimu, kui vaadata kultuurisaate OP saatelõiku (11:00 - 17:13)

Tuesday, October 10, 2017

Katalooniat mitte Hispaaniat


Ja kuhu nüüd siis komakoht panna? Kas me toetame Katalooniat või Hispaaniat? Enesemääramisõigust või territoriaalset terviklikkust? Ideaale või pragmaatilisust? Ning kes ütleb, kumb on kumb?

Mõlema poole toetamisel on oma karid, nii moraalsed kui ratsionaalsed. Ideaalses maailmas on igal rahval õigus omariiklusele. Pärismaailmas on igal riigil õigus kaitsta oma territoriaalset terviklikkust.

Loomuldasa me eeldame et iga omariiklust taotlev rahvakild on pehme ja karvane ja üleüldse meiesugune. Et no kohe kindlasti saabub rippumatuse saavutamise järel konkreetsele alale ja piirkonda laiemalt rahu ja leppimine ning liikumine helge homse poolde.

Vigased võrdlused

Enim levinud argument eestikeelses inforuumis on, et kui meie väärisime omariiklust, ahmides igat toetusavaldust, siis miks me ei võiks toetada endasuguseid. Aga kes on öelnud, et Kataloonia (või minupoolest Lõuna-Sudaan, Šotimaa või Singapur) on meietaolised juhtumid?

Mitte mingil juhul ma ei väida, et need juhtumid on liiga erinevad, nii et neid ei saa võrrelda. Hüüatus: „neid asju ei saa ju võrrelda“ on üks retoorilisi võtteid, tapmaks arutelu. Vastupidi – võrrelda saab kõike, kasvõi jõudmaks järeldusele, et võrreldavad on neetult erinevad.

Kataloonia ei ole Hispaania poolt okupeeritud territoorium, vaid Hispaania algosa selle riigi loomisest peale. Katalaanid pole (üldjoontes) rõhutud vähemus, kui jätta kõrvale Franco-aegsed repressioonid.

„Ärge kõigutage paati!“
Katalaanid on pigem jõukas seltskond, kes üritab enda küljest lahti raputada vaesemaid sugulasi. Isesesivuse eestkõnelejad ei pelga selle eesmärgi saavutamiseks ka üsna kahtlaseid võtteid. Tõsi küll, Hispaania riigi kooshoidjad pühitsevad vahendeid täpselt sama vähe, omades lisaks retoorilistele võtetele ka veel formaal-juriidilist raskekaalulist argumenti riikluse kaitsmise osas.

Hispaania riikliku terviklikkuse kaitsmise teeb samas aga raskeks see, et kaitsjad astuvad NSVL säilitamise eest kõnelejate retoorilistesse kingadesse. Gorbatšovlik „ärgem kõigutagem paati, milles ise istume“ kõlab veel väga värskelt kõrvus.

Asjaolu, et mõlemad pooled süüdistavad teineteist soovimatuses minna läbirääkimistele, ei muuda olukorda karvavõrdki lihtsamaks. Madriidi jäik ja rohmakas reageering omal paradoksaalsel moel parendab Barcelona nõrka sooritust, võimendades seni vähemuses olnud eraldumis-soovi.

Universaalsed mõõdupuud
Igale jõule leidub alati vastujõud. See loodusteadustest tuttav põhimõte toimib ka suures poliitikas. Ühinev Euroopa ja globaliseeruv maailm käivitavad tasakaalustavaid protsesse. Tuult saavad tiibadesse need hääled, kes räägivad eraldumise, sulgumise, enesekaitsmise vajadusest.

Šoti referendum, BREXIT ja Kataloonias toimuv on ainult näivalt eri aedadest pärinevat viljad. End konservatiivsena määratleva rahvusluse tõus ja anti-elitaristlik populism pole mingid lapsikud kollid kapinurgas, mida saab üleoleva täiskasvanuliku „tõevalgusega“ olematuks manada.

Neid lugusid tuleb veel ning ilmselt võib soovitada asjaolude hindamisel kasutada kahte mõõtkava: universaalset ja personaalset. Universaalne on lihtne: kas antud küsimuse lahenemine ühel või teisel moel aitab kaasa (regionaalse) stabiilsuse, sh julgeolekupildi paranemisele, kasvõi pikas perspektiivis? Personaalne ehk antud juhul Eesti-keskne – kas toimuv vastab meie rahvuslikele huvidele ... aga need tuleks kõigepealt defineerida.

Ja lõpetuseks üks mitme muutujaga mõistatus: kas killustuvad riigid tähendavad tugevamat või nõrgemat Brüsselit?
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Friday, October 6, 2017

Kirillitsas Eesti


Kuku raadio tavaliselt sisepoliitilistel teemadel olev saade Kirillitsas Eesti sai seekord saatekülaliste tõttu väljapoole kaldu, ehkki saatejuht püüdis kõiki teemasid siduda kohalike oludega.

Kõne all oli Kataloonia referendum … läbi siinse prisma. Võõraste vaenamine ja rahvusluse tõus näib olema üelüldine tendents … ning kajab vastu ka Eesti valimistes. Zapad 2017 ja selle mõjud Euroopale / NATOle / Eestile.

Saatejuht Igor Kopõtin, külalisteks Vladimir Sazonov ja Karmo Tüür. Saadet saab kuulata siit, samast tehtud ka kuvatõmmis.

Venemaa ahenev mõttevabadus


Hetkel on kõneainet pakkumas Facebook – kas see sotsiaalvõrgustik saab oma tegevust Venemaal jätkata või peab otsad kokku tõmbama. Nn isikuandmete kaitse sildi all kohustatakse kõiki Venemaa kodanike andmeid (sh sotsiaalmeedia kontode omi) haldavad serveri olema füüsiliselt paigutatud Venemaa pinnale. Twitter on nt sellega kaasa läinud, Facebooki otsus on veel lahtine.

Kuid tegu pole ei kitsalt Facebooki ega laiemalt sotsiaalmeediavõrgustikega, iseseisva arvamuse ruum jääb Venemaal üha ahtamaks. Osad inimesed valivad füüsilise pagemise (nt Eho Moskvõ ajakirjanik Julia Latõnina), teised said seni valida “elektroonilise paguluse”

Kõigest selles sai räägitud Raadio2 saates Agenda, saatelõik järekuulatav siit, samast tehtud ka kuvatõmmis.

Tuesday, October 3, 2017

Probleem nimega Putin?


Julgeolek ja Vladimir Putin näivad lahutamatud. Hakkad arutama esimest, läheb jutt varem või hiljem Venemaa peale ning pigem varem kui hiljem kõlab Venemaa praeguse presidendi nimi.

Äsja lõppenud Riia julgeolekukonverents polnud erand. Õnneks olid korraldajad eraldanud Venemaa teema jaoks omaette paneeli, nii välditi kogu ürituse keskendumist ühele teemale.

On absoluutselt inimlik ja arusaadav, et me kipume probleeme isikustama – sel moel on asjast lihtsam kõnelda.

Elu võimalikkusest peale Putinit

Nii kujunes seegi kord, et ka paremad ja helgemad pead kippusid rääkima Vladimir Putinist ja elu võimalikkusest peale teda. Mehe vanus ja valimistsüklite matemaatika paneb loomuldasa eeldama, et peale lähenevaid putini-valimisi … vabandust, presidendivalimisi saab praegusest presidendist nö kohatäitja, kelle viimasel ametiajal hakkab peale vaiba-alune võitlus edasise korraldamiseks.

Selle järeltulija-võitluse loogika kohaselt pole enam oluline, kas sa mängid seaduste või reeglite järgi, kuulud senisesse toitumisahelasse või oled selle murdja, küsimus on lihtlabases dilemmas: kes jääb peale.

Kuid seni kuni on võimul Putin, on meil paratamatult hambus üks mees ja temaga võrdsustatavad-põhjendatavad probleemid. Ja tahes-tahtmata kujuneb ka meie enda peas võrdusmärk: on Putin, on probleemid, kaob Putin, kaovad probleemid.

Popovi ettepanekud

Muuseas selline keskendumine Venemaa praegusele, tinglikult 86%-se toetusega mehele andis võimaluse konverentsile saadetud Venemaa julgeolekunõukogu asejuhil Mihhail Popov ironiseerida stiilis: „Teid kuulates hakkan ma veelgi enam austama oma presidenti, siin kõneldu kõlab kui valimiskampaania tema heaks!“

Omamoodi märgiline on, et siia komandeeriti selliste pagunitega mees, kelle sisuliselt ainukeseks ülesandeks oli ette lugeda viiepunktiline ettepanek, mis lühidalt kokku võttes sisaldas ühte sõnumit: me oleme valmis rääkima võimalikust diilist. Meievastased sanktsioonid vs teie julgeolek.

Kuid jutt pole seekord Popovist ja tema töölähetusest, vaid nn probleemist nimega Putin.

Üks mees või valitsev mõttelaad?

Ma soovitan sügavalt järele mõelda, kas tegu on ühe mehega või laiema mõtteviisiga, mille kehastajaks on praegune Venemaa president. Kas tegelikult ka me saame oletada, et kui tuleb võimule keegi teine, muutub venemaalaste mõttelaad? Kaob ära suur-riiklik mõtlemine, geopoliitiline ja –strateegiline maailmanägemine? Lakkab arusaam Venemaa ajaloolisest missioonist?

Konverentsi vahepauside ajal toimuvad alati parimad vestlused. Ühe kõrge pagunikandjaga rääkides tulid jutuks NATO ees seisvad praegused ja tulevased väljakutsed. Kõlasid tuttavad märksõnad: 360-kraadine radaripilt ehk siis tähelepanu kõigele ja korraga. Juhtisin tähelepanu loogikaveale, et kui räägitakse prioriteetidest selle sõna mitmuses, siis järelikult mitte ükski nendest pole päriselt prioriteet. Palusin järele mõelda, et mis on see üks ja peamine, millega tuleb tegeleda. Peale lühikest järelemõtlemist tuli sama lühike ja selge vastus: Venemaa. Sest see riik on ainuke, kes üritab praegust jugeolekuarhitektuuri mitte ainult vastustada, vaid ka murendada, murda ja muuta.

Lühidalt kokku võttes. Meie ees ei ole probleemi nimega Putin, vaid on soov panna Läänt endas kahtlema ja selle nõrkuse ajal ehitada asjad ümber nii, nagu seda sooviks näha Venemaa misjonäärlusest ja geostrateegilisest painest vaevatud mõtlejad.



Lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Zapad 2017 kui ideaalne õppus


Karmo Tüür, TTV



Zapad 2017 oli Venemaa jaoks nö ideaalne õppus, millel polnud ainult väljamõeldud vastased a la Veishnoria, vaid mille käigus NATO pani ka oma väed liikuma. Ehk siis mõlemad pooled liigutasid oma väeüksusi, mängisid läbi erinevaid stsenaariumeid jne. Ilma vahetusse kineetilisse konflikti laskumata sai Venemaa väejuhatus seeläbi hindamatu kogemuse ja õppis oma vastase kohta rohkem kui see tavaliselt saavutatav on.



intervjuu järelvaadatav siit, samast on tehtud ka kuvatõmmis

Põhja-Koreast Äripäevale


Äripäev käivitab raadioformaadi saadet Globaalne pilk. Küsiti ka EVI käest üht-teis Põhja-Korea kohta
1) Kümne aasa eest ennustati, et P-K saab tuumapommi 10 aastaga. Mis juhtus, kas lääs ei võtnud P-K tõsiselt?
2) Enam kui sõjariist, see on Kimi jaoks argument, et pääseda läbirääkimislaua taha. Aga mida Kim tahab?
3) Olukord pingestab kindlasti USA-Hiina suhteid. Kus on selles küsimuses kummagi riigi jaoks n-ö piir?

intervjuu kuulatav siit (alates 18.50)

pilt võetud siit

46. veerandtund väliskommentaatoriga. Mait Martinson: Valgevene otsimas oma uut kuvandit

Veerandtund väliskommentaatoriga. Mait Martinson: Valgevene otsimas oma uut kuvandit. Saatejuht Karmo Tüür

---

Mait Martinson on Eesti Vabariigi endine suursaadik Valgevenes

---

– Ehkki Zapad-2017 oli vaid osa pikemast õppuste tsüklist, on need õppused nüüd ametlikult läbi. Kas ja mis Valgevene jaoks seeläbi muutus?

– Eestist vaadatuna räägitakse Valgevenest enamasti kui Venemaa nö satelliidist, VV enese poolt konstrueeritav kuvand väljapoole on sootuks midagi muud – Minsk ajab asju maailma suurtega ning on koht, kuhu needsamad suured kogunevad asju arutama

– Omamoodi huvipakkuv on tees, mille kohaselt Lukašenka üritab käima tõmmata nö Helsinki-2 protsessi. kuidas seda võiks kommenteerida?

– Vastupidiselt oma “rahvusvahelise mehe” imagole kohtus Lukašenko nüüd Kadõroviga. Kriitikud jõudsid seda juba nimetada “kahe vasalli” kohtumiseks, pidades silmas mõlema alluvus-suhet Moskvale. Kuidas seda kohtumist kommenteerida?

– Mis võiks olla Valgevene-Venemaa sidusprojektide (liitriik, SRÜ, Euraasia majandusühendus jne) hoomatavas lähitulevikus?

---

pilt võetud siit

---

intervjuu kuulatav siit

Vastastikused kompensatsiooninõuded


Vene võrguväljaanne versia.ru küsis: “Baltimaade suursaadikud nõuavad, et nende riikide kohta ei kasutaks termini “пост-советские страны”. Kõlavad ka nõudmised kompenseerida nõukogude okupatsiooni. Küsimus: Kas kompensatsiooniteemat võib kuidaki lõpetada, lahendada – nii et selle küsimusele tagasi mitte pöörduda?”

Vastus: “Kompensatsiooninõuded kostavad aeg-ajalt mõlemalt poolelt, eriti valimste eel ja ajal. Teoreetiliselt võiks need olla lõpetatavad ainult mingi kahepoolse komisjoni kokkukutsumisega, mis vaataks läbi mõlema poole pretensioonid ning jõuaks mõlemalt poolelt ametlikult aktsepteeritud tulemuseni. Praktikas pole taolise komisjoni kokkukutsumine praegustes oludes ilmselt võimalik, mõlemaid pooli rahuldavast kokkuleppest rääkimata.”

---

lugu ilmus siin, samast on tehtud ka ekraanitõmmis

---

PS Omamoodi iseloomulik, et loos, milles räägitakse sildistamisest “eks-NSVL”, kasutatakse sildistamist “pribaldid”

45. veerandtund väliskommentaatoriga. Hille Hanso: kurdi referendum – on see üldse referendum?


Veerandtund väliskommentaatoriga. Hille Hanso: Iraagi Kurdistanis toimuv referendum – on see üldse referendum? Saatejuht
Karmo Tüür.

---

– kõikvõimalike isesisvumisreferendumitega on see häda, et nad kipuvad seniste riiklike moodustiste meelest olema ebaseaduslikud. Riigid soovivad end näha jagamatute ja terviklikena ja igasugune tükeldumine või tükeldamine ei ole tervitatav nähtus. Kuidas on olukord kurdi referendumiga selle osas?

– referendumist teeb referendumi protseduurireeglite järgimine. Kui järgitakse kõiki karme reegleid, on tegu millegi seaduslikuga ja tunnustamisväärsega, kui ei järgita, siis pole üritus ka legitiimne. Valimisõiguslike inimeste registri loomine, valimiseelse agitatsiooni korraldamine, hääletuse õiguspärasuse kontroll, välisvaatlejate kohalolu – kõik see on keeruline, aeganõudev ja kallis. Kas kurdidel on selle kõige korraldamiseks ressursse ja võimekust?

– oletame et referendum toimub, enamik hääletab poolt ja tulemust tunnustatakse. Mis saab edasi?

---

pilt võetud siit

---

intervjuu kuulatav siit

“NATO reaktsiooni ei tea veel NATO ise ka”


Intervjuus venekeelsele Postimehele jutuks naabrite hirmud seoses Zapad-2017 õppustega, Valgevene iseseisvuse küsimus ja NATO võimalikust reaktsioonist



Intervjuu ilmus siin, samast võetud ka pilt